Mu enese pisike maailm kummitab mind

Mardilaadal ringi kõndides märkasin üht meest, kes oli hämmastavalt mu isa nägu - kõrge otsaesine, jonnakalt shatäänid juuksed vaid mõne halli salguga siinseal, sügavad naerukurrud, arukas, analüüsiv pilk ja kuidagi väga tuttavlik ilme. Sarnasus oli nii suur, et tekitas minus vastusena sooja õnneliku tunde - nagu see oleks olnud siis, kui isa päriselt ootamatult sealsamas vastu jalutanuks. Selle mehe nägemine tegi mind spontaanselt õnnelikuks, pani naeratama. Mitte otse talle, sest meil ei tekkinud mingit silmsidetki, vaid pigem iseendale või siis geneeriliselt, kogu maailmale. See oli selline vahetu heaolunaeratus lihtsalt.

Veidi maad edasi märkasin tuttavlikkust ühe Kihnu eide kehahoiakus, see meenutas koduküla naabrinaist kusagilt lapsepõlve pooleldi ununenud mälukihtidest. Armsalt ja muinasjutuliselt omane.

Alles mõned päevad tagasi kuulsin üksinda poes käies selja tagant heledahäälset hüüet: "Emme!" Pöörasin automaatselt sinnapoole, kuigi ma ju teadsin, et minu tüdrukud on kodus. Märkasin, et lisaks minule heitis pilgu üle õla veel üks noorem naine, mõtles siis natuke järgi ja läks oma teed. Julgen oletada, et oskasin aimata, mida ta mõtles või tundis. Hüüdja oligi umbes viieaastane tüdruk, kes meid muidugi ei märganud, vaid jooksis selle OMA emme juurde ilma igasuguse kõhkluseta, teadmata, et mulle meenutas ta oma heleda lakaga üsna palju mu oma nooremat tüdrukut. Kuigi ta muidugi oli üks hoopis teine laps.

Õhtul vahelduseks trolliga koju sõites tajusin oma aknast väljavaatavas näoilmes oma ema nägu. Ma teadsin ju täpselt, milline ta siis välja näeb, kui ta trolliaknast välja vaatab - kõik mu näolihased olid täpselt samas vormingus, seekord ma tajusin seda nägu lihtsalt seestpoolt. Aga ilmena oli ta täpselt olemas.

Siis olid kellelgi kusagil rahva hulgas ühe kunagise kallima silmad... Kellelgi teisel oli mu lasteaiasõbra naeratus. Kusagil tänaval kõndides puudutas mind jälle SEE lõhn.

Sellistel äratundmise hetkedel, kus võhivõõrad sulavad nii armsateks omadeks, tunnen ma lisaks spontaansele õnnetundele mingit veidrat rahu. Mitte miski ei kao lõplikult, kõik oluline on alati olemas. Inimestes minu ümber.

Tarkus teeb tagasihoidlikuks

Kuna seda ütleb minusugune kiidukukk, siis peab see tõsi olema.

Istusin tütrega Haapsalu Müüriääre haledaks varjuks kujunenud Komeedis ja vaatasin kõrgelt ülevalt kooliteed, mida mööda ma umbes 25 aastat tagasi käima hakkasin. (Issand, kuidas aeg lendab - kui hirmutav, kui lahe, kui... inimlik!) Tuli meelde, kui keeruline ja arusaamatu kõik siis oli. Ise, teised inimesed, maailm. Tegelikult oli kogu keerukuse põhjus suure tõenäosusega selles, et ma ei teadnud, kes ma selline ise päriselt olen. Ja kui lähtepunkt on nii hägune, siis ongi keeruline kõike muud sellega suhtestada. Muidugi, ma olin ju kobe 16 aastat juba mina olnud, eksole, oleks võinud juba enesega tuttavaks saada... Aga siis ja veel tükk aega hiljemgi ma lihtsalt vahetasin kestasid ja proovisin järgi, milline neist on see minu oma. Social butterfly, suuresti. Tagantjärele mõeldes olin tollal samaaegselt väga mittetark ja väga... selge? Puhas? Puhtavärviline? Ilma hajusate toonideta.

(Aga tõeline maailm on tihti just nendes hägusates toonides, seetõttu jäigi see võibolla mulle pahatihti nii hoomamatuks?)

Teatud mõttes teadsin ma seda trafaretset - ja pealiskaudset - (eel)tõde juba siis ka, et see päris mina ei ole ükski mask, mida ma proovisin, vaid see päris mina on see maskide proovija. Üldiselt olin ma ju üpriski intelligentne tütarlaps, kui IQ-testi tegin, tuldi pärast elamuse eest kättpidi tänama...

Aga selle taipamiseni, et mina ei olnud mitte olevus, mis maske katsetades otsis oma pärisolemust, vaid et mu pärisolemuseks ongi just otsimine ise, jõudsin ma tõesti alles jupp aega peale keskkooli. Otsisin subjekti, aga asja iva oli hoopis protsessis, vaat kus lops ja paradigma murdmine ja muud maakeelsed sõnad. Nii, et võibolla neid IQ-teste väga ikka usaldada ei saa, kui see lihtne mõte nii kaua aega võttis.

Paljud eksistentsiaalsed asjad on oma valulikust taipamiseprotsessist hoolimata lapsikult lihtsad kui sa lõpuks nendeni jõuad. Suures avastusevaimustuses märkad aga ootamatult, et su enese lapsed teavad neid väärtuslikke elutõdesid juba ammuilma, nii et sellises olukorras oleks tõeliselt tobe oma erakordsest taippulikusest puhevile minna. Ohjeee, ma olen oma vaimselt arengult umbes 6-aastase tütrega võrdväärne. On, millega kiidelda, tõesti.

Võibolla sellepärast öeldaksegi, et mida targem inimene päriselt on, seda tagasihoidlikumaks ta selle tarkusega muutub, sest märgates, kui lapsikult lihtne see isiklikult taasavastatud jalgratas on, oleks ju piinlik kirema pista, et näete, sellise asjani jõudsin mina tervelt 25 aastase raske mõttetöö tulemusena! Nii, et tagasihoidlikkus on sellises olukorras mingigi maine säilitamiseks lihtsalt hädavajalik.