Lasteaed, ausalt

Üks pealt kolmekümnene meesterahvas, kelle vaimses võimekuses polnud seni põhjust kahelda, teatas muu vestluse käigus sügava pahameelega, et jah, tal on selline halb komme tõesti ja selles võib ainult tema ema süüdistada - ning vabastas ennast järgmise lausega hoobilt igasugusest vastutusest enda käitumise eest. No ja siis, et kui juba algus tehtud, siis süüdistas ta kohe pikalt ja mõnuga oma ema mitmes surmapatus lisaks halbade kommete õhutamisele. Minu jaoks oli see samaväärne tegu avalikus kohas püksitegemisega.

Nagu tõesti või? Saan aru jah, et on vanemaid, kes seda nime väga ei vääri, kuskilt raskelt defineeritavalt kohalt läheb minu jaoks ka see piir. Kuskilt sügava hüljatuse, hoolimatuse või lausa ohtlikkuse piirimaalt. Aga tema ema ei osanud ma kuidagi sellesse kategooriasse mahutada - ta oli selline tüüpiline usin ja edasipüüdlik nõukaaegne ema, kes tegi korralikult ära oma kohustusliku tööpäeva ning õhtuti keetis-küpsetas-koristas-õmbles lastele riideid-potipõllundas, et söök oleks laual, leidis kuskilt veel aega aidata neil koolitöid teha ning kogus koolireisideks raha jms jne.

Jajaaa, ma tean, et siit tuleb see jutt kohe, et lapsele oleks palju parem, kui ta tunneks, et on armastatud, tühja sest söögist laual ja riidest seljas. Ma olen täiesti nõus. Muidugi on. Selgesti see ema ei osanud oma armastust teisiti väljendada. Kas ta aga selle eest tõesti avaliku häbistamise on ära teeninud, on rängalt küsitav. Armastada oma lapsi nii nagu ta oskas ja mitte nii, nagu lapsed tahtsid? Vaieldamatult väärib see avalikku häbiposti. Sest keda kotib, kui palju sellest ajast, mida ta laste eest hoolitsemisele pühendas, kuna selline oli tolleaegne armastuse definitsioon, oli tema enda arvelt võetud? Keda huvitab, et ta andis endast parima ja oli suure tõenäosusega parem ema kui tema ema seda oli; oli rõõmus, et tema lapsed ei pidanud olema näljas - nagu tema seda oli, ei pidanud kandma musti ja lapitud riideid, nagu tema seda pidi. Reisida ta ise ei saanud, aga kuidagi ta leiutas selle, et ta lapsed said. See, et ta ei osanud rohkemat kui oma parim, tähendab vaieldamatult, et ta on emana läbi kukkunud.

Pfff.

Kui vähe peab inimeses olema empaatiat ja kui palju väiklust, et omaenese vanema armastust mitte näha? Kui palju isekust, et oma ema avalikult häbistada?

Minu ema võinuks täpselt samamoodi kirjeldada, tunnete vaoshoitus ja armastuse näitamine läbi hoolitsemise ja tegude oli tol ajal tavapärane - kes rohkem, kes vähem, aga valdavalt nii. Samas on minu jaoks mu vanemate armastus läbi tegude olnud absoluutselt arusaadav, see on nii absurdselt enesestmõistetav, et nüüd manada ema, et miks ta ei olnud oma tunnete väljendamises vabalt verbaalne ja miks meil oli nii vähe "kvaliteetaega" tänapäeva parimate arusaamade järgi on mõte, mis mahub minu pähe nagu kuubik läbi ümmarguse augu. Seevastu sügav austus oma vanemate suhtes on jällegi mingi täiesti iseenesestmõistetav põhiväärtus. Loomulikult austan ma oma vanemaid siiralt ja sügavalt, märkan seda, mida nad tegid vanematena nii palju paremini kui nende vanemad, mõistan ja andestan neile kõik selle, mida nad lihtsalt ei osanud. Tänu sellele on minul võimalus olla parem vanem kui nemad ja loota, et minu lapsed kunagi märkavad seda, mida mina vanemana hästi tegin ning mõistavad ja andestavad selle, mida mina teha ei osanud.

Minu maailmas on nii, et need vanemad, kes ei ole just peast haiged, tahavad tõepoolest oma lastele parimat ja võimaldavad seda nii hästi kui nad oskavad. Ja paremat kui inimese parim on raske tahta. Teistpidi võttes - kõik me põhjustame vanematena, kes me oleme nii hästi kui oskame, oma lastele suuremaid või väiksemaid traumasid hoolimata sellest, kui väga me neid armastame või kui väga palju oma vanematest veel paremad püüame olla. Ilmselt tulevad need süüdistused, mida meie lapsed peavad meile kunagi andeks andma, meile suure üllatusena, sest tahtsime ju parimat. Ja kuidas nad ometi ei mõista... Meie ainus lootus siinkohal on, et nad siiski mõistavad. Et lapsed mõistavad. Siinkohal ei ole me vanematena sisuliselt paremad kui meie vanemad või vanemad enne neid, ja lastena sisuliselt paremad või halvemad kui meie lapsed või meie vanemad, kui nemad lapsed olid. Nii primitiivne ongi.

Sest lõppeks taandub kõik armastusele ja mõistmisele, oskusele näha tegude ja sõnade taha ning andestada, kui inimene, kes annab endast parima, ei ole sinu soovide järgi täiuslik.

Kui kolmekümnene mees ei pea paljuks oma ema, kes isegi kõrvaltvaataja jaoks selgelt teda siiralt armastab, avalikult inetute sõnadega visata, ei ole probleem emas, vaid selles mehes. Muidugi võis see ema olla liiga nõudlik, muidugi võis ta olla tunnete väljendamises sõnakehv, köhatas vales kohas, ei kandnud õiget jakki, unustas lubatud raamatu - muidugi... mida iganes. Kes meist on täiuslik? Niikaua kui inimene võrdleb oma vanemaid mingi täiusliku pooljumala formaadiga, ei ole ta ise täiskasvanu, vaid laps. Ja sellised ootused jäävadki täitumata. Sellest siis see pettumus ja viha - tavapärased puberteediea läbielamised. Täiskasvanukssaamist võiksid tähistada ka mõistmine ja andestamine, eriti kui tegu on nii olulise suhtega. Ja sealt edasi - see, kas ema on "ainult inimene" või Minu Ema, on suuresti juba inimese sisemise kultuuri küsimus.

(Ach... jaa. No tegelikult ma tean, et see pole nii lihtne, et tegelikult olen ma ise ka usaldusväärses seltskonnas (mis kuidagi tundub minu mätta otsast parem kui pika laua taga valjuhäälselt lahata, eksole, eneseõigustus töötab mul laitmatult) hingepõhjast kirunud, et kuramus küll, pidi ta siis just nii ütlema või tegema. Ja aegajalt on juhe koos ja mott maas, aga... kuidagi... suur pilt on õnneks ikka fookusesse tagasi tulnud pärast. 

Ja et on vanemaid, kes on kuidagi nii napakad või nii kurjad oma lastega, et selleks andeksandmiseks läheb ikka väga palju aega, kui üldse ja lõppkokkuvõttes on see igast inimesest kinni, milline valik on parim. Sest. Inimesed. On. Erinevad. 

Lihtsalt-lihtsalt... minu jaoks on see oma nii lähedase suhte musta pesu laotamine suvalise seltskonna ette kuidagi... lame.)

Või siis, tagasi tulles sündmuse juurde, mis selle postituse põhjustas: kui 30+ eas on inimesel mingi komme, mida ta ise ka halvaks peab, ning selle asemel, et end sellest võõrutada, süüdistab ta oma ema ja teeb edasi... meh?

Mis ma oskan öelda - kasva suureks.

Mugavustsoonist väljas

Ühe t-särgi peal olevat olnud kirjas, et elu algab väljaspool mugavustsooni.

Kena mõte, kuigi matemaatik  minus tahab täpsustada, et tegelikult see ilmselgelt ei ole nii (sest äärmiselt lihtne on tõendada vastupidist ja seda eelnevalt kokkulepitud mõistete põhjal). Aga selleks see, mõte, mida t-särk öelda tahtis, jõudis kohale ja osaliselt olen nõus.

Mis muidugi tähendab, et osaliselt ei ole ka - mugavustsoonis on samuti võimalik elada täiesti täisväärtuslikku elu, eriti, kui seda tasakaalustada mugavustsoonist väljas käimisega.

Üldse - mis mind selliste mõtete juures kulmu kergitama paneb (sest muigamiseks olen ma lihtsalt liiga cool, eksole), on nende absoluutsus. Isegi kui ainult arengu kontekstis vaadata, rääkimata mitmekülgsuse võludest ja hingerahust. Kui inimene oleks koguaeg mugavustsoonis, areneks ta selgesti aeglasemalt. Aga kui kogu elu oleks mugavustsoonist väljas, kannataks seesama areng, sest et seda, kui oluline on puhkus igasuguse arengu perspektiivist, on sajal erineval viisil tõestatud, piisavalt, et oleks veenev. Alates sellest, kui oluline on välja magada; kui oluline on spordis edenemiseks anda kehale ka aega taastuda, kuni selleni, mida suudab aju, mis on pidevalt väljaspool mugavustsooni võrreldes ajuga, millele võimaldatakse aegajalt ka puhkust. Jah, ma samastan siin mugavustsooni puhketsooniga, aga minu jaoks on seos nii ilmselge, et ei viitsi seoseid seletadagi.

Ühesõnaga - mugavustsoonist väljaskäimine on täiega lahe, nagu värske meretuul, mis hinge tiivuliseks puhub, ja aegajalt mugavustsooni tagasipugemine on täiega lahe, nagu poeks väsinust peast sooja pehme teki alla pessa.

Olgu neid mõlemaid. Elu ei alga ühest või teisest, elu on koguaeg.

Armastuse huvitav mõju

See on mingi uus seos ammu teada mõtete vahel, seega tuleb kirja panna: mida sügavam ja rikkam on armastus, seda enam toidab see mind rõõmuga. Aga see ei tekita sõltuvust ühest inimesest, sest mingil viisil muudab see mind ärksamaks märkama kõiki teisi täiuslikke hetki/kingitusi/võimalusi/suhteid/osi oma elus. Need on kõik täiesti vanad ja tuttavad mõtted - muidugi on kõik säravam ja ilusam, kui inimene on armastusega toidetud. Muidugi on rõõmu ja energiat rohkem ja elu on ilusam - aga kus siin siis see uus iva on?

Lisandus lihtsalt see arusaamine, miks ma tavaliselt mingisse suhtesse ei klammerdu: mida enam mind toidab armastus, seda säravamaks muutuvad mu elu muud aspektid ja seda enam olen ma rahuldatud igal sajal viisil, õnnelik ja tasakaalus ka kõiges muus ning seda enam muutun ma armastust jagavast inimesest rippumatumaks. Olen õnnelik ja tasakaalus iseeneses ning suudan märgata igas hetkes midagi imelist, mis seda rõõmu edasi toidab. Ning sinna lisandub see järeldus, et ühel hetkel ma ei vajagi seda toidet enam.

See on mingi edasiarendus sellest armastusest, mida vanemad ideaalis oma lastele edasi annavad: kui väike inimene on algusest peale armastusega toidetud, suudab ta mingil hetkel selle nabanööri lahti ühendada ja toita ennast armastusega iseseisvalt. Ka vana, tuntud tõde. Ja ehe kogemus ka, sest hoolimata mõningasest põlvkondadevahelistest nurkadekõksimisest - mul on olnud see erakordne õnn.

Ma lihtsalt ei märganud, kui väga see toimib minu puhul ka meeste-naiste vahelises armastuses.

See seletab mõndagi.

Reis iseendale nii mitmel viisil

See oli erakordne elamus. Ma praegu alles toibun tasakesi sellest aistingute, mõtete, arusaamiste, enese ja maailma kogemiste kosest, mille alla mõneks päevaks astusin. Olla nii luuüdini õnnelik ja nii vaimselt ja füüsiliselt kurnatud, et sõrmeotsad tudisevad, see on uskumatult lahe. Jah, selliseid reise on inimesele vaja, naljakas, kuidas mugavustsoonist välja-astumine, oma tasakesi kasvanud tõrgete hirmudeks arenemise teadlik läbilõikamine, rõõmu ja mure skaala liigutamine iseenese käega, iga hetke maitsmine nagu oleks tegemist esimese lonksu külma õllega päikesepaistelises raekojaplatsikohvikus, oh... kui intensiivselt see mind kasvatas.

Alati ei olegi vaja auraha kuldse kuue rinda, mõnikord on liblikas rännukotil ka tõeline autasu. /nüüd edasi pean minema ja süda olgu mureta.../.

Mu keha töötleb tasakesi kõiki neid kogemusi enesesse, samal ajal kui mu hing tantsib sirelitest lõhnavas pargis soojadel sillutiskividel paljajalu, kuulamata ja vaatamatagi tajudes, kuidas linnud laulavad nii, et õhk paks ja sõbralik pistrik vaatab mind inimese pilguga/ inimene vaatab mind sõbraliku pistriku pilguga; kuidas taevasinine ja päikese kullavärvi kollane segunevad maailma kõige ilusamas kaleidoskoobis naeru ja üllatuse ja elusolemise sügava rõõmuga.

Ma veel otsin sõnu, aga esimene märk on maas. Ma rääkisin universumi valgusega iseeneses ja see rääkis minuga täiel määral arusaadavalt vastu kõiges, millega maailm mind puudutas - kuidas saaks sellist kõnelust päriselt sõnadesse panna nii, et see, kes ma olen, sellesse kuidagi lõputult ei lahustuks?

Mille eest ometigi?

Keegi just ütles, et hah, sul on elu nii lihtne, sa ju meeldid kõigile...

/mõttepaus: meh/päriselt ka või?!/mis andmete alusel/mida tähendab kõigile?/jne hämmastatud mõistuse asjatud katsed öeldut kuidagi mõtestada/

Aga okei, kui ta nii arvab, siis järelikult - ta nii arvab, midagi muud sellest järeldada ei saa. (Või siis tegelikult ei arva, lihtsalt ütleb, et arvab, aga see avab mingid tobeduse järgmised tasandid, millesse ma üldjuhul ei pea vajalikuks süveneda, kui just mingi eriti huvitav erandjuhtum pole).

Kuna minu kogemused kokkupuutes "kõigiga", ehk siis, nojah, nende kõigiga, kellele ma hüpoteetiliselt meeldida saan, on laiemad kui temal, ja seetõttu mu hinnang ka pisut tasakaalustatum, julgen väita, et on ka üksikuid (heh) erandeid.

No et selgesti see ei ole tõsi. Kõigile pole meeldida võimalik, kindlasti on inimesi, kellele ma sel või teisel põhjusel ei meeldi ja - milleks üldse peakski seda püüdlema? Kindlasti on inimesi, kellele meeldimine või mittemeeldimine jätab mind ükskõikseks ja kindlasti on inimesi, kelle puhul võtaksin pigem kerge komplimendina, kui mõjun neile kuidagi ärritavalt, aga isegi see ei ole taotluslik. Elan ise ja lasen teistel elada.

Aga selles mõttes pani see taaskord märkama seda, et kõrvalt vaadates tunduvad mu suhted kuidagi keskmisest soojemad - see võib küll tõsi olla. Ilma absoluudita siis (no, et kohe "kõigile"). Proovisin sõnastada, et miks see võib nii olla - ja sellel on 4 põhjust, mida hetke teadmiste ja vaimse valgustatuse tasandilt oskan välja tuua:

Esiteks inimesed mulle üldiselt meeldivad (uudishimu ja elukogemuste/tunnete/mõistmiste jagamise tarumõistuse alusel kasvõi) seega olen esimesel kokkupuutel uudishimulik ja suhteliselt avatud. Sealt edasi aitab see, et ma inimest lähemalt uurides püüan märgata asju, mis mulle temas juba täiesti isikupäraselt meeldivad, seega on suur tõenäosus, et see meeldimine valdavalt süveneb. Lisaks suhtun inimestesse alguses eeldusena lugupidamisega. Ning küllap inimestele meeldib, et nad mulle meeldivad. Aga see ei ole mu eesmärk, see pole minu jaoks vahetustehing. Lihtsalt tore lisaboonus.

Teiseks on mul väga väheste asjade suhtes kindel mustvalge / hea-halb seisukoht, enamasti suudan ja tahan asju näha selle inimese vaatenurgast. Ma pole küll päriselt tolerast, aga, nagu öeldud, niikaua, kuni keegi ei ole otseselt minu või mu hõimu vastu vaenulik ja ei tee kellelegi jõhkralt/ülekohtuselt/oluliselt haiget, siis suudan teda mõista. Mõnikord suudan teda mõista ka sellisel juhul. Jällegi - erandeid on, aga trend on selline. Ja ilmselt inimestele mõistmine meeldib.

Kolmandaks - ma siiralt otsin sünergiat. Inimesed on väga erinevad, seega saab suhe ühega meile mõlemale olla rikastav ühel ja suhe teisega rikastav teisel viisil. See, kuidas sobiv sünergia, erinevate süsteemide mõistmine ja harmoonia saavutada, on siiralt põnev ülesanne. Mõnikord läheb untsu ka, aga aja jooksul olen sellega nii palju pühendumusega tegelenud, et suudan üldjuhul luua sellise sünergia ka alguses väga vähese mõistmisvõimalusega süsteemide vahel. See on üks neist asjadest, mille oskamist püüan eneses teadlikult ja alateadlikult arendada. Ilmselgelt sünergiline suhe meeldib mitte ainult mulle, vaid teisele ka.

Neljandaks on targad inimesed mulle õpetanud, kuidas tähenduslike suhete hoidmiseks tuleb teadlikke pingutusi teha. Tuleb leida aega, et kohtuda, et päriselt rääkida, et üksteisele märku anda, et hei, ma olen olemas, ma tahan sinuga mõtteid/tundeid/kogemusi jagada ja oma aega sulle pühendada. Tuleb leida aega, et kaasa elada ja vajadusel olemas olla - ning kannatlikkust, kui seda aega parajasti suuremate prioriteetide kõrvalt võtta ei ole. Jällegi - alati pole ma selles õnnestunud, aga asjad paranevad.

Seetõttu pani ta öeldu mind mõtlema. Esimene ajujahmatus oli muidugi eitus - keegi ei saa kõigile meeldida. Aga teise reaktsioonina kinnitas ta seda, mida olen isegi tajunud - et selle eluetapi ja praeguste omaduste/oskuste suurim saavutus ongi ehedad ja hoidvad suhted, mida olen elu jooksul korjanud, arendanud ja hoida mõistnud. Selles mõttes saan seda esialgu pentsikuna tunduvat ütlust tõsise komplimendina võtta küll. Tore, kui see nii välja paistab. Nemad "kõik" meeldivad mulle ka.