Unenägudes

tuleb tõde tihti välja. Kui ma päeval kohtan midagi, mis mind puudutab, häirib, erutab mingil sügavamal tasandil, siis juhtub väga tihti nii, et näen unes seda, mida ma ärkvel olles nähtu vastu tegelikult tunnen.

See on väga valgustav. Unes näitavad kurbus, rahutus, viha, lein, rõõm ja rahulolu ennast maskideta, kuidagi palju vahetumalt, siis näitab ennast loom minus ja teda ei saa petta. Pärast ärkan ja mõtlen, et… ahsoo. Või siis tegelikult arvan ma asjadest nii. Ilma mõistuse,  või ka tsiviliseerituse normide-tavade-sotsiaalsete-kulude plämata, mis tegelikke suhtumisi pahatihti hägustab.

Ühest küljest on kohtumisi, mida ärkvel olles tahaks vältida. Noh, et ajavad sassi kõik selle tüüne vaikelu, loksutavad sind sel või teisel moel… võiks ju vältida ja unfriendida ja kõik on chill.

Samas - siis ei tule neid unenägusid. Neid, mis ütlevad, mida sa tegelikult tunned. Et tegelikult sa hoopis häbened, kahetsed, igatsed - või põlastad, vaenad ja pole tegelikult andeks andnud. Ei tule neid hommikuid, kui sa mõtled, et haa - sain jälile sulle, sa vana variser, tegelikult tunned sa hingepõhjas selle asja/inimese kohta hoopis väga selgesti nii. Ja ei tule neid selgusehetki, kui sa tead nii palju paremini, kuidas sa tegelikult peaksid käituma, et vähem teeselda.

(Ja väiksem teesklus on minu jaoks väärtus, mida ma püüan tõsimeeli saavutada, olgu siis selle hinnaks mõnikord ka otsemad väljaütlemised või teravamad küüned kui see sotsiaalselt aktsepteeritud on. Jah, võimalik, et võltsviisakus on üldsuse silmis enam hinnatud, kuid see tõesti ei ole minu jaoks kuigivõrd määrav tegur. Vajadus kõigile meeldida ja ennast üldsuse soovide järgi kujundada sobib oluliselt varasemasse eluetappi.)

Ega see unenäo kaudu peeglisse vaatamine lihtne ei olegi, aga selle vältimine oleks ka rumal. Oluliselt lihtsam on olla, kui sa tead, mida sa päriselt tunned. Ei tule isegi kõhklusi, et äkki käitud siiski lapsikult ja peaksid olema suuremeelne, leppima ja käe ulatama - kui unenäos oled teinud midagi hoopis muud ja tundnud sellest tõelist rahulolu. No kuidas ma saaksin näidelda, et olen tüüne, kui ma tegelikult TEAN, et see pole nii. Parim, mida ma teadlikult teha saan, et olla enese, maailma ja võibolla temagi vastu aus - hoida eemale. Päris kohatu oleks ju püüda teadvusel olles elu eest teha head nägu ja siis samal ajal unenäos nautida toorest vägivalda, või mis?

Või siis positiivsemast küljest - tänu unenäole leiad väga hea põhjuse, miks võtta telefon ja helistada inimesele, keda pole aastaid näinud, sest tead, et tegelikult on ta sulle olemuslikult oluline ja lasta tal ajas lihtsalt laiskusest või mugavusest eemale kulgeda oleks tõsine kaotus.

Oh kui hea, kui on nii töökindel vahend, millega iseennast läbi näha.

Salakaval sisehääl

Ma mäletan neid kordi küll, kui kõik oli justkui imeilus, täiesti laitmatult kirglik, puhas ja karge, seikluslik, pöörane, sügav. Ja paraku, sellessamas roosapilvelises reaalsuses, mis muinasjutuprintsessid paneb "õhh!" tegema nagu tühjakslastavad õhukotid, olin mina hoopis täiesti poolkaine ja kaalutlev, ja mis peamine - üldse ilma selle sisemise õhh-hääleta. Olin justnagu külas, ühe jalaga ukse vahel, peas justnagu pilkena kumisemas U2: "I still haven't found what l am looking for…".

Ei ole just kõige veenvam laul sellises olukorras.

Samas, ka see pole absoluutne (ja mis üldse on tõde, eksole..). Kogu oma ninatarkusest hoolimata tunnistan, et olen kogunud oma seljakotti nii imelisi hetki, milles puudub igasugune kahtlus ja mis on mu elu teinud hingematvalt…Jah. Ei. Igatsus, hingevärin, tunne, et tahad lumes tantsida - see kõik oli ju ehe. Protsess oli igati imeline ja selles mõttes olin ma täiesti kohal, ihu ja hingega, vastupidist väita oleks valetamine. Ja sel hetkel mõtlesin minagi neid igavikulisi mõtteid.

Aga..

Mingis mõttes pärale jõudes hakkas see U2 soundtrack üha valjemini kõlama ja see muutis kogu potentsiaalse püsivuse vesiliivaks. Rahutus hinges, valutav, näriv, unetu rahutus, põgenemisvajadus. "But l still have not found… ". Ma nii mäletan seda tunnet, see oli väga piinav. Tõsi, mingil ajal olin isegi mina lihtsalt liiga noor ja see seletab paljutki. Mingis vanuses on enese sidumine millegi püsivaga iseenesest liiga hirmutav.

Aga see rahutu sisehääl ei jätnud mind rahule ka hiljem. Võibolla oli see sisehääl minu salajane destruktiivsus, mis hakkas siis tegutsema, kui kõik oli väga HÄSTI ja südametul kassil minu sees hakkas lihtsalt IGAV. Ja see igavus oli nii külma südamega ja egoistlik, et ei hoolinud väga kõigist neist suurepärastest inimestest, kes sügavasti haiget said. Inimesena on mul sellele iseendale pisut raske silma vaadata. Nii, et võibolla olengi ma see südamet-u-õgija.

Või siis on õigem öelda, et just seda sisehäält pean tänama? Võibolla oli ta see salajane naiselik intuitsioon, mis ütles, et see suhe ei tööta, et kuigi sa tegelikult tahad olla hea tütar ja hea tüdruksõber ja hea nainegi ja püüad tantsida nii paindlikult kui oskad ja kellegi imeliste omaduste kõrval mitte märgata sama olulisi ja samaväärselt sobimatuid asjaolusid, või neile mingeid leebemaid nimesid leides püüad nendega harjuda, et sellest kõigest hoolimata ei ole see see, mida sa tegelikult otsid, mis sind olemuslikult õnnelikuks teeb. Või on lihtsalt aeg vale. Või muutumatud asjaolud valed. Või olen mina vale ja pole veel valmis. Või on vale see keegi teine. Midagi on VALE. See suhe, see olukord ei muutu ega tööta, lase jalga enne kui hilja on, ei ole mõtet enese ega teiste elu raisata lihtsalt sellepärast, et ei julge õigel ajal lõpetada.

Nii, et võibolla olen ma tegelikult naiivne ja hea tüdruk, kes tahab olla selline, nagu oodatakse, lihtsalt mingi ootamatu terasesulam selgroos ei lase liiga palju painduda  - kuigi ma ise sel hetkel isegi tahaksin.

Kumb siis? Ootamatu enesesäilitussüsteemiga hea tüdruk või südametu kass, kellel lihtsalt igav hakkas? Kumb on tõde? Või on tõde mõlemad? Mina vastust ei tea. Julgust ja jultumust ja elutervet egoismi on minus piisavalt, et vähemalt tasakaalustada ootamatut ja aegajalt eneselegi täiesti üllatavat altruismi: kumb neist on päriselanik, kumb õpitud poos? Ilmselgelt on tõe väljaselgitamiseks vaja minust targemat inimest.

Ja eriti hullumeelne oli see, et kui ma seda sisehäält kuulda ei võtnud, sest ratsionaalselt võttes oli kõik ju endiselt imeline, siis võttis ta juhtimise üle ja lõi platsi puhtaks, kasutades mind nagu marionetti, pannes mind tegema asju, millest ma tegelikult teadsin, millega see lõpeb, aga lükkasin selle teadmise kuhugi taustale peitu. Tegin asju oma sisehääle sunnil üle oma ratsionaalsuse.

Kui päris aus olla, siis on mul viimase 20 aasta jooksul olnud päris mitu suhet - ja neist ükski pole selline, mida ma ühel või teisel viisil teadlikult ja iseenese valikul poleks lõpetanud, ükskõik siis, millise meetodi ma selleks valisin. Kohati oli see väga lõhestav, kohati ei saanud ma isegi enam aru, miks ma käitusin just nii, ja miks miski, mida ma tahtsin, nii rängalt haiget teeb. Kuigi ma enam ei saanud aru, MIKS ma niiviisi teen - siis seda, et MINA teen, seda ma muidugi teadsin…. Sest, face it - ma oleks saanud hoida iga suhet neist, kui ma oleks loobunud mingist olulisest osast iseeendas, mingist olulisest väärtusest või vajadusest ja selle rahutuse jõuga kuulmata jätnud.  Ma tean NII paljusid naisi, kes on just niiviisi teinud. Mingis mõttes kohutav tõdemus on see, et mina aga ei oleks kuidagi suutnud teda kuulmata jätta, sest see sisehääl oli nii uskumatult kindlalt alati roolis, mina ise (mis see mina ise siis ongi? - kõik see, mis üle jäi) oli tagaistmel ja hoidis peast - ja kõigist muist akuutselt valutavatest kehaosadest - kinni. Ja mõned neist sõitudest olid pööraselt, pööraselt valusad, nii et ma ei suutnud mõista, miks ma seda iseendale teen.

Mina tegin, muidugi. Kes võiks teisiti arvata? Loomulikult oli siis, kui kõik läbi oli, neil lahinguväljadel üksiku mardusena jalutada kohutav ja kõle - kõik need surnud, kõik need kannatused, kõik see kaotatu. Potentsiaalse tuleviku varemed. Samas teadsin ma ju (sissi)sõda alustades täpselt, kuidas see lõpeb - see oligi ju see, mida ma TAHTSIN. Ja sellisena lõppvaatuses üle elutu lahinguvälja kõndides olin ma VABA. Et iseeneseks olla. Või siis uuteks algusteks kasvõi. Kumb see oli - julgus hävitada või julgus lahti lasta?

Keeruline.

Samas - arvestades sellega, kuhu ma olen välja jõudnud, on väga raske uskuda, et mu sisehääl kuigivõrd rumal oleks.

Ja esimest korda, absoluutselt esimest korda tean ma ka kohalejõudnuna sügava sisemise rahuga, et ma leidsin just selle, mida otsinud olen. Nimetu rahutus hinges, mis on mind pikalt piinanud, sundinud olema käsi ukselingil, kahtleva hingega ja poolel teel, on lõpuks ometi vait ja laseb rahulolevalt nurru.

Asjaolusid arvestades ei saa ma ta peale kõige eelneva eest isegi tagantjärgi tige olla.

Ei saa kirjutada ühtegi uut postitust

sest kohe peale seda, kui tekib tunne, et oo, päris intrigeeriv mõte, tuleb järelkontroll: "Daa, ma olen seda mõtet teises sõnastuses/kombinatsioonis/metafooris juba mõelnud, öelnud, kirjutanud. Geniaalne kogemus taandub primitiivsele narratiivile, mida korrutades isegi läbi erakordselt erineva sõnastuse või situatsiooni näeksin ma iseennastki nii haledalt läbi, et parem jätan vahele.

Täitsa kole, et pole midagi uut siin päikese all ja minu peas ka, nagu näha, mitte.

Mul on iseendaga vedanud

Mul on tegelikult üldse elus meeletult vedanud.

Sitasti on ka läinud, nõus jah, päris lillepidu ei ole kõik ju olnud. Aga samas - oma konkurentsitult kõige suurema kaotuse elasin üle 13-aastasena, sellest väljatulek on mind nii kuratlikult karastanud…

I´ve been in depths of deepest hell
Where hopeless misery does dwell
So long that out at last of cave
All else is blooming fairytale.

Mul on vedanud, et ma sellest täiesti ise ja täiesti omal käel võiks öelda, et täiesti välja tulin. Kusagil 17-18aastasena olin ma tagasi jalgadel, ja mis veelgi ägedam, oluliselt elurõõmsamana, optimistlikumana ja enesekindlamana kui varem. Elu oli kuradi ilus ja nende ränkade aastate võiduna oli minus selge teadmine, et mind ei murra mitte miski. Haiget võib teha, aga minge pekki, ma saan sellest üle. Ja suudan taastada endise elurõõmu.

Nii ongi.

Mul on vedanud, et essentsis - ja kogemuste toel - on mu algalge lapsikult õnnelik. Jah, muidugi võin ma piinelda ja vinguda, vabalt, aga valdavalt teen ma seda teadlikult ja mõnuga.

Mul on vedanud, et ma oskan iseenesestmõistetavalt elu nautida. Pööraselt. Nautida.

Mul on vedanud, et ma julgen teha egoistlikke otsuseid, kui ma tean, et eneseohverdus ei ole põhjendatud muuga kui enese alahindamisega. Ma oskan hoolitseda selle eest, et mu enda tass oleks täis - sest siis on mul, mida teistega jagada.

Mul on vedanud, et ma oskan olla hingetult õnnelik selle üle, kui üks erakordselt lahe, hiilgavalt siniste silmadega ja uskumatult seksikas mees mind kaissu võtab. Täiuslik hetk. Või selle üle, et saan lastega juttu ajada. Või selle üle, kuidas tütre päikesesoojad juuksed lõhnavad. Või selle üle, millisena muru paljaste jalgade all tundub. Või merelõhna üle. Või oma sõprade üle. Küllamineku üle. Lemmikraamatu üle. Selle üle, et…

Ja mul on vedanud, et see tunne on minu jaoks minu tegelik olemus, mis tõuseb taas pinnale ka läbi kõige raskemate jamade. Ning kui just mingit tõsist muret ei ole - ja neid ju enamasti ei ole - siis on see tunne püsiv. Iga päev.

See kõlab veidralt, aga igal õhtul jään ma magama mõttega, et oh kui rahul ma oma eluga olen. Selline sügav, rahulolev, rõõmus, tasakaalus, lapsikult lihtne ja geniaalne tunne.

Mul on lihtsalt iseenesega rängalt vedanud.