Hea kütus on hea

Naljakas, kui lihtsad on mõned peamised toimemehhanismid. Isegi kui teoorias on teada, et jah, ma töötan nii - see on nii absurdselt lihtne, et teatud mõttes isegi piinlik nii primitiivseid mõtteid mõelda. Samas, kui see reaalselt käivitub ja on nii selge ja konkreetne, et pole vähimalgi määral tähtis, kuivõrd ma sealjuures MÕTLEN, ja mida just, sest see lihtsalt töötab. Lihtsalt. Hoolimata sellest, et ma suudaksin selle hoobilt oluliselt komplitseeritumaks mõelda ja siis selle veel ruutu võtta, küsides kõiki neid "Aga äkki hoopis..." No ma võin, kui see mulle lusti pakub, aga asja ennast ei koti.

Mis ei tähenda, mis põrmugi ei tähenda. Muidugi ei võta ma isegi neid lihtsaid toimemehhanisme alguses ilma vaidlustamata kohe tõe pähe, targemad inimesed tõenäoliselt teevad nii ja hoiavad kõvasti aega kokku. Ma võtan toimemehhanismi teadmiseks, aga kui see ei sära just kirgastes vikervärvides, siis proovin ikka olla oma parim mina ja skeemi murda, jälgides samal ajal toimemehhanismi mõju - kas ta on lihtsalt iganenud eelarvamus, millest olen välja kasvanud, või siiski mitte. Igatahes on nii huvitavam. Rääkimata sellest, et alati on võimalus vanadest kestadest välja kasvada, midagi ei pea tingimata võtma by default.

Aga siis tuleb see tramm jälle tagasi, et oi. Ikkagi. Töötab. Mõtle ennast või siniseks samal ajal, mõned algtõed on suuremad kui sina. Lahe.

Ja nii vähesest piisab. Tõenäoliselt olen ma ise vahepealsete aastate jooksul lihtsalt vaatenurka muutnud, aga on teatud energia, mis nii tohutult kütust annab. Ilmselt nüüd teistmoodi kui varem, aga oi. Kui. Lahe.

PS: kõik on võimatu, kui ainult piisavalt tahta.

Ei olegi kivist, aga see-eest uudishimulik

Naljakas endalegi, aga mõnikord lähevad kellegi suhtlemiskonarused - õieti väga väikesed asjad - ootamatult pihta, kuigi tegelikult ei ole alust. Otsest alust ei ole. On lihtsalt mingi sisetunne ja siis on sellised mittesobivad nurgad, mis aegajalt õige natukene vastastikku satuvad. Vale hääletoon. Natuke valesti lausutud sõnad. Võimalik ka, et vastastikku satuvad need nurgad ainult minu peas, aga paraku on kogu mu maailm suuresti minu peas, nii et kuigi ma ei saa iialgi välistada, et kusagil on parem tõde kui mu enese oma, ei suuda ma ikkagi enamat, kui kasutada olemasolevat - noh, kui on selline hetk, et on mingit tõde vaja kasutada.

Närvi ajab. Üsna lihtsad asjad muutuvad korraga oluliselt keerulisemaks. Roni nagu läbi makaroni, pagan. Aga issand, kui huvitav on! On ilmselge, et kõige mõistlikum oleks neid nurki ja nukkasid, mis üksteist tüütult toksivad, esialgu lihtsalt vaadelda, keerutada peas neid pusletükke ja -kuubikuid. Miks see tükk siin on? Miks see nurk ennast mulle silma topib? Mismoodi see kõik töötab?

Õnneks ei tekita selline tüütu toksimine minus mingit vahkvihast prääksatust, vastupidi, silmad lähevad esialgu üllatusest ja siis toorest uudishimust pärani ja siis ma tahaks teada, mismoodi see süsteem töötab.

On selge, et kõik ei saa kõigile meeldida. Aga õnneks ma näen temas väga toredaid jooni ka ja see annab lootust. Nii et tegemist on väljakutsega, alati ei peagi lihtne olema, alati ei peagi kõigiga olema esimesest pilgust palav armastus, sest nii raske kui seda on tunnistada, siis mõnele ma lihtsalt ei meeldigi. Kurb on, aga tuleb leppida. No ja vastupidi ka.

Rohkem kuulata, võibolla. Süsteemi hammasrattaid ja võibolla sõnugi. Inimene nagu pusle. Ja lamedalt lihtsustav oleks neid arusaamatusi erinevast päritolust sõltuma panna, enne peab see ennast ise ikka selgelt ära tõestama, kui ma nii banaalsesse põhjusesse uskuma hakkan. Huvitav on - kas ma saan sellega hakkama, ja kuidas.

Oi, aga närvi ajab ka, tuleb tunnistada. Tegelikult on minust püstiloll nii hilja üleval olla. Sest homme on ka päev ja uus võimalus. Võibolla õnnestub mul juba homme midagi paremini teha, olgugi puru-unisest peast.

Update: ma vist saingi sellega hakkama, jei! Tore on, kui mingi jää hakkab sulama või klaassein eest libisema. Üldjuhul on inimesed üllatavalt põnevad.

Alguse asi

Täna on see kooliga alustamine nii temaatiline ja kuigi tegemist on kõvasti, siblin nagu marutõbine orav, tekkis hetkeks mõttekoht. Üks täitsa mõistlik, võiks isegi öelda, et silmapaistva mõistuse ja taippulikkusega isend ohkis näoraamatus, et oh seda õudu ja hala ja et kool oli kole koht.

Ma ikka endiselt ei välista, et inimesed on erinevad, aga et keegi, kes tundus nii sarnane (eriti see silmatorkava mõistuse ja taippulikkuse koht..) - on ikkagi kohe NII erinev... Käisime ju muuhulgas ka samas koolis ja mina käin aegajalt hardusega, mõtteline pisar silmanurgas, Reaalkooli seinu silitamas, sest see oli tõesti päris Kool. Imeline paik, kus sai igast otsast säriseda ja kus juhtus erilisi ja imelisi lapsest 18-aastaseks (et mitte öelda täiskasvanuks) saamise asju. Vaimselt väljakutset  kui palju, kirgastumist, elevust, igatsust, uitamisi, eneseavastamist, oh. Õpetajad, kes ei pannud saavutustele lage ette, vaid inspireerisid, tekitasid hasarti veel kõrgemale ja veel paremini. Mu rahutul mõistusel oli seal koolis pagana mõnus (näiteks see kirjanduse õpetajaga vastastikku hiilgavi silmi vesteldud Fausti ja värvide lugu või siis matemaatikaõpetaja maailma kõige süütum naeratus, millega algas "no saite jagu, aga proovige seda nüüd ka..." või siis vene keele õpetaja kirg vene kirjanduse vastu, mis kohustas mind lõpueksamiks vene keelt valdama vastava lugupidamisega, kuid see, et ta tuli mul eraldi kätt suruma, oli ootamatu, aga meeles siiani, või siis... neid hetki on palju).

Napakalt ilus esimene armumine veel pealekauba, koolipeod ühest ootamatust ja nii sõna otseses kui kaudses mõttes hingetukstegevast valsist nende siiani säravate lühtrite all kuni kauaoodatud ja siis häbelikult koostammutud koolidiskodeni (no lõpuks ometi tulid ka need aeglased lood...), milles oli ka vaieldamatult oma võlu - pidi olema, kui verisekstantsitud jalgadega kannatas peo lõppedes veel ka kuus kilomeetrit käsikäes jalutada. Ühesõnaga. Pagana. Ilus. Aeg. Tõe huvides tuleks mainida ka Karukoobast, kus keskkooli kõrval (heh) müüdi kahtlaselt odavat hõõgveini, neid algpahelisi hetki ja minu maailmasüütut ehmatust ühes matatunnis, et issand, ma vist ei ole päris kaine, mis nüüd küll saab.

Ah, muidugi oli vahepeal jama ka, suheteklaarimist, vägikaikavedu sobimatu veregrupiga õpetajaga, mis sel hetkel oli omajagu vastik, aga konfliktide lahendamine on kokkuvõttes ja väikese nüansina ka samal ajal omamoodi fun. Et hing on küll haige, aga väike kurat tantsib samal ajal õla peal.

Või siis ongi nõmeduste b) murdmine/ülekavaldamine või a) nende väljakannatamine kui väljakutse minu jaoks kuidagi kirkam kui nende jaoks, kes lihtsalt nendivad, et nõme ja nii on. "Nii on" on tardumus, samas kui kõik on muutumises/nii suhteline. Nõmedust saab ära kaotada ja see annab rõõmu edust. Mõni nõmedus tuleb välja kannatada ja ka see võib anda omapärase rõõmu enese sitkuse ja kannatlikkuse kasvatamisest (ja kogemused näitavad, et väljakannatamist vajavaid nõmedusi on vähem kui ärakaotatavaid.) Nii, et isegi nõmedusel on juures oma positiivne maik.

Miks too taippulik tuttav ei saanud/tahtnud/osanud kooliaega endale ilusaks elada, mis meil siis olemuslikult nii teistpidi oli?  Siiralt loodan, et ta oma halva kogemuse jõulise edasiandmisega jõngermanne ei mõjuta, sest see oleks juba karmavõlg. Vanem võiks last toetada, mitte talle lisakive kotti laduda. Ja kui minusugune tolerast juba karmavõlaga ähvardab, siis on asi tõsine. Või tegelikult ongi asi selles, et lastele liigategemise suhtes pole mus tolerasmiraasugi, vastupidi. Aga arvatavasti ta siiski ei vähenda nende võimalust kooliaega õnnelikuna näha, sest tegemist on ju siiski silmatorkavalt aruka inimese ja hea vanemaga.

Minu jaoks on mu preilide kõrvuni suud ja õnnelik elevus kooliminemise ja koolisolemise üle puhas rõõm. Ja uhkus ehk ka, hästitehtud töö üle. Absoluutselt kindlasti eelistan seda, et nad tunneksid kooliajast rõõmu sellele, nojah, (levinud?) alternatiivile.

Inimesed on müstiliselt erinevad, vaatenurki on briljon, aga mul on siiralt kahju, kui keegi on õnnetu, ei taha seda olla, aga sellest välja ka ei saa.

Mul on vähe tõdesid, milles ma veendunud olen, aga seda usun ma küll kindlasti, et olla õnnelik on parem kui olla õnnetu. Isiklike asitõendite tõttu on põhjust oletada, et see õnn pole siiski täiesti juhuslik, vaid pigem toetatud teadlike valikutega. Ehk teisisõnu - keegi teine sind õnnelikuks ei tee. Õnnelikuks ei tee ka ainult mingid välised tingimused. Ekstreemsusse minnes - on näiteid, kus eriti ränkades oludes inimene on segamatult õnnelik. Kuigi jäägu minust kaugele soov propageerida nende nõmedate asjaolude väljakannatamist, mida sa tegelikult muuta suudaksid. Pealegi - ma lihtsalt ei suuda uskuda, et kooli nõmedus on üleüldine. Kõik klassikaaslased ei saa iialgi olla nõmedad. Kõik õpetajad ei saa iialgi olla nõmedad. KÕIK koolist ei saa iialgi olla nõme. Ja sealt edasi on valikute küsimus: millele tähtsust omistada, kuidas tõlgendada.

Kas on siis nii, et mida teadlikum, seda õnnelikum? Sest teadlikum ja omal vabal tahtel õnnetu kõlab minu jaoks praktiliselt arusaamatult. Teoreetiliselt on muidugi arusaadav, aga - milleks?!

Nii, et küllap see teadlikkus jõuab inimesteni erinevas vanuses, mõnele varem, mõnele hiljem. Kuigi minu toonast üldist vasiklikkust arvesse võttes oli mu oskus oma õnnelikolemist garanteerida kas sobimatuid asjaolusid muutes või neid ignoreerides siis veel pigem intuitiivne. Aga siis tekib küsimus, et miks siunata seda, et kool (kõik teised, kuri maailm) oli jõle, mitte nentida, et no sel ajal veel ei osanud enese eest seista või tõlgendada või märgata - siis - veel. Sest loodetetavasti nüüd, vanemana, targemana... ehk? Jah?