Kohati põhjustab ülevõlli eneseanalüüs koomilisi hetki. Aga äkki ma polegi normaalne? Noh, selgesti ei ole, normi piirest kõigun ma ju väljas ikka aegajalt. Olen kas liiga vähe või liiga palju ja tantsin oma elu pahatihti standarditest välja. Soostereotüüpidest, vanusega seotud stereotüüpidest - kui lihtsamaid loetleda.
Aga noh, normaalne selles mõttes, et ikkagi skaala vaimselt terveks peetavas osas, mitte seal, kus mu veidrused oleks kuidagi diagnoosiga imelihtsalt selgitatavad. Ei no pole mul seda "õnne". Paljut ju on, aga normi piires, nii et ei saagi ravumit, mis aitaks, ma pean oma normi piires vänderdavat masinavärki lihtsalt D-vitamiini, une ja kaine mõistuse ja taippulikkusega kuidagi manageerima. Nojah, ah eks siis nii ongi see "normaalne" olla, päris koomiline.
Jah, ebaühtlane energia, aga kaugel sellest, et olla bipolaarne. Jah, suudan energia kõrghooajal mägesid liigutada ja madalperioodil ei tee kottigi, magan, loen, logelen ja tunnen, kuidas elu voolab mööda. Aga ei ole patoloogiline, vaid lihtsalt normi piires soodumus. Mul on sedasorti energia lihtsalt ja seda õigesti juhtides olengi suhteliselt tõhus ja toimiv.
Jah, kohatine hüperfookus ja loovuspurtsatused, mis asenduvad keskendumisraskuste ja hajususe ja ühelt ülesandelt teisele hüppamisega nagu purjus pärdik; kärsituse- ja "issand, andke mu ajule midagi uut huvitavat, ma suren kohe igavusse" tunne. Kuni selleni, et ma füüsiliselt piinlen, kui pean 2 tundi järjest loengut kuulama, ilma, et saaks vahepeal liigutada. Ja et tähelepanu hajub häbiväärselt juba peale 30 minutit. Jah, palju lõpetamata tegevusi, aegajalt ununevad kohustused ja "oooooo, ma ei suuda seda arvet maksta" tüütud pisiülesanded, mida ma lükkan laua nurka nagu debiilik, nädalate või isegi kuude kaupa. Ja "jee, milline uus ja huvitav mänguasi" suhtumine. Aga ei, ei ole ATH, olen lihtsalt üle keskmise ajukapasiteediga ja pigem paralleelse kui lineaarse mõtlemisega. Ja haige kujutlusvõime ja veel haigema uudishimuga. Jah, kohati on väljakutse selles minaks olla, aga ma pole isegi borderline ATH, vaid ka kõige keerulisematel päevadel kõigest peaaegu. Kõik toimib.
Jah, kohati on ka piiripealse isiksusehäire elemente aga needki vaid piiripealse piiriäärsetel aladel: meeletu vaimustus mõnest uuest inimesest, kes tundub õige, tundub nii uus ja huvitav ja imeline. Ja selle tasakaaluks hootine pettumus inimsoos üldse või kärsituse- ja vihanähvakud, kui ma olen at my lowest. Kohatine tühjusetunne ja identiteedi hägusus. Mhmh. Aga ka see on kõigest inimlik ja seostub samaväärselt mu ekstravertse vajadusega sotsiaalsuse järgi, üldise inimesearmastusega (mis, muidugi, on valikuline ning kohati väsiv, aga armastus sellegipoolest) ja analüütilise mõistuse tühikäigu tegevuse - iseenda analüüsiga, kui midagi muud huvitavamat parajasti käepärast pole.
Jah, minus on ärevushäire elemente ka, suudan päris rõngasse ennast mõelda, nii, et mõnel korral on sellel lisaks akuutsele unehäirele ka muud hämmastavad füüsilised kõrvalnähud. Samas, suudan töötada pidevas adrenaliini- ja stressihormoonide pilves äärmise valvsusega "lahningmode´is", keha ja vaim on kõrge stressitaluvusega, peavad kaua vastu. Aga ka see on "normi piires" ja teeb mind kohati lihtsalt veel tõhusamaks. Ilmselt kah mu edukatest sõdalastest esivanemate geenid. Mobiliseerin kõik varud sõjaseisukorras, olen "pingsas valveseisundis" ja reageerin 200% kõigile ohumärkidele. Magan ja söön minimaalselt. Olen üleni "sõjas". Töötab, väga tõhusalt, aga pikas plaanis läheb selline ärevus akuutselt ebaadekvaatseks. Samas, saan sellega hakkama ja suudan juhtida - tean, et see on teatud töövahend, mida saan kasutada äärmuslikes eriolukordades, pärast on fatique. Aga juhitav, saan olla, sest nüüd juba tean, kus on see piir, kust peab pidurit panema.
No ja siis, et leian lausa mitmes diagnoosiformaadis endale tugevalt omaseid mustreid - KÕIK ON NORMI PIIRES.
Ja niiviisi olengi see neetud neurotüüpiline, sest tegelikult on elu lill ja ma saan hakkama. Kasutan neid kiikse teadlikult ära ja eneseanalüüs on ka tore töövahend ja... Mõnikord on lihtsalt keeruline. Ja mõnikord on raskelt keeruline. Ja siis on koomilised ka need kõrvaltkommentaarid, et mis sul viga, sa oled nii kuradi normaalne. Pistke perse oma arstipaberid, palun, igalühel on oma unikaalsel viisil keeruline :) Ja see, et ma omadega toime tulen, ei tule alati kergelt kätte, mis siis, et mul ikka kohe mitteühtegi paberit ei ole, mille taha võiksin vajadusel pugeda.
