See ei tule sulle/mulle vist enam üllatusena, et aeg mu ümber ei ole enamasti terve mõistuse juures? On kas liiga kiire, liiga aeglane, liiga... liiga... liiga üle- ja alaliiga. Liiga täis elu. Liiga elutäis. Elu on täis, sest kaine ta kõige selle juures ei saa olla. Seega, aja hullumeelsuses on kõik tavapärane, tänan küsimast.
Ja nii eriline ka. Selgesti ei ole see esimene kord, kui ma hoian mütsist ja tagumikust korraga kinni, sest sõit on nii äge, et tahab silmanägemist võtta. Aga ka seekord on see täiesti uus, täiesti ootamatu nurga alt ja sel viisil jaburalt eriline. Erandlik, kui soovite ja sedagi üheainsa olulise erandiga.
Veider, olen niiviisi oma elus pidevalt algaja. Kuidas see värk nüüd siis käib? I have no playbook for that. Sügavalt keeruline, koos kõigi laestunud mulattide ja söestunud retseptoritega.
Mõned mõtted, mis väärivad mahamärkimist.
Päriselt iseendaks olla on kuradi raske ja ebaturvaline. Lihtsam on standardisse koolduda. Ka need kõige armsamad ja lähedasemad inimesed ümberringi, kellel võiks minust ju üsna adekvaatne ja asjakohane pilt olla, evivad ootusi, mis ei vasta päris algallika olemusele. Ja nii lihtne on neile vastu tulla sellega ning olla kraadi võrra mitte-päris-mina, aga väita kangelast mängides, et eieiei, see on enesestmõistetav, lõikan siin endast tüki välja natuke ja peidan värava alla, ise kraabin mulla ka peale, ja teie võtke seda kui aperitiivi, kui oodatud armastusavaldust, näete, saan selline olla küll, saan selle eest ju nii palju vastu: turvalisust, tunnustust, armastust, soojust. Vererada väravani on osa mu elu argipäevast nii ehk naa, on varemgi mõnikord ju ka, sellega harjub.
Oh, kas ma olin nüüd pateetiliselt dramaatiline? Värvisin liiga puna-must-valgete toonidega (kõik see veri ja muld ja lumi, eks)? Pigistasin p*** pisara välja? No ja siis. Teadlik hull on see kõige hullem hull, olen vabalt dramaatiline ja vabalt ilgun selle üle teise suunurgaga.
Vastandite ühtsus ja võim.
Kuidas see oligi: mõistus on nagu hulljulge piraadikapten, kes juhib kuratlikult irvitades ja silmade hõõgudes laeva läbi lainete, karide, tormide, ja ainult huilgab, kui merevett näkku pritsib ja laevaküljed raksuvad. Tunded on nagu pootsman, kes kajutis väriseva käega järgmist rummikokteili sisse kallab, sest ta teab, et päästepaati tal pole, joosta pole kuhugi ja kapteni meeletud valikud makstakse välja tema tagumiku peale.
Selle pildi võtan kaasa, see pilt kõnetab.
Eks ta nii on jah, elu ei ole igav olnud küll eriti kunagi. Aga - sel viisil mitte kunagi varem, seda viisi ma ei tea.
Humbling experience. Ja ometi on kapten piisavalt karastunud ja osav, et ei võta seda tuntud teed, mis nõuab küll kindlat kätt ja teravat silma, aga mida on sõidetud piisavalt, et teada, et sellega saab hakkama. Ei. Läbi täiesti uute teede, karide kaarti ei ole. Tuul tõmbab ja isegi kapteni käsi haarab korraks rummi järele. Päris kaine peaga on seda sõitu pisut liiga hull sõita temagi jaoks. Aga silmad hõõguvad ja käsi keerab rooli, sest sisemine sund.
Siin ma seisan, sest teisiti ma ei saa.
Mingi mõte, et kuradile, minus on ju kõik need head ju, et mu vead ju... "ongi need ideed, mis kannavad" - Dagö viisil tuli välja nüüd, viisidest rääkides, ja ehk on see ka õige viis seda laulu laulda.
Ei ammu tunda viitsi kurba viha
kui hallid kivinäod diagnoose annavad
ei ammu sega nad kui kuu peal grillin liha
mu vead ju ongi need ideed, mis kannavad
Taas kuuled: taevatähtedeni ulatuda
ei suuda keegi meist ja rooma edasi
Kui kõik nii usukski ja oleks vaikne muda
siis nii ju maailmas ei oleks kedagi
Ja kõrgel näen hõljumas valgeid pilvi
ja minu käed, tiibadeks muutuvad mu käed
kui siis üks päev, lennates suuri silmi
kõik hää on jääv, nii väiksed all tunduvad kõik mäed
Väike vahemõte jaaaaa tagasi algtekstis pakitsevasse lõime, eks. (Kas see tagasipööre oli teile liiga kiire korraga? Ei, Sinu jaoks ei olnud, Sinu jaoks ei ole mu mõtted liiga kiired kunagi, Sa lendad kaasa, ma tean, ja see on üks sõge sõit).
Hirm seal taustal, et äkki ma olengi liiga metsik, liiga intensiivne, liiga ebastandartne, et väärida nende inimeste armastust, kelle armastust ma igatsen, see hirm on kohati halvav, ka selle sõgeda piraadikapteni jaoks. (Kas te ei märkagi melanhoolia varju ta küünilises irvituses? Vaadake uuesti.) Mu enese väärtus mu enese silmis on ilusti paigas jah, ega mina seepärast ju vähem ei ole. Aga mu väärtus mulle kalliste silmis läheb mulle samuti äärmiselt korda ja see sõltub juba nende vaatenurgast, see on neidpidi subjektiivne ju alati. Kas kõik see hea minus ei vääri mulle olulise inimese silmis seda, et tavamugavusest välja tulla ja vaadata, kas teistmoodi ka saab?
Kombluspolitsei ja sõjavägi ajavad mind taga niikuinii, kui kätte saadaks, pandaks trellide taha ja eks piraate karistatakse muudelgi viisidel. Ja siis ometi on need, kes võiksid näha ja mõista ja mitte minna nende trellide-kaakide-väljaarvamiste-viskamiste teed?
Kas maailmas on olemas see lahendus ka, mis minule täpselt sobib?
Või peavad selleks mulle kallid liiga palju enese arvelt kompromisse tegema, kinga jalgasobitamiseks kandu ja varbaid lõikama? Ma ei taha seda ju ise teha, aga ei taha ka teisi selleks sundida, eriti neid, kes mulle niiväga korda lähevad. See ei lähe hoolivuse ja hoidmisega ka kokku kuidagi.
Seega, kas minust on üldse hooliv ja õiglane oodata, et selleks, et minul oleks üdini hea, oleks neil, kelle lähedust selleks vajan, sellevõrra halvem? Kuni saab vaadata valude sisse ja nad hingerahuks ümber töödelda, seni on kõik õnneks lahendatav. Siin leiab optimist minus, et kurat võtaks, see on arendav ja maailmapiire heas mõttes niivõrd nihutav, et seda võiks ja isegi peaks. Elamine ongi kohati valus alati, aga olgu siis hea asja eest :)
Jah, aga piraadikaptenis, eriti kogenud kaptenis, kes tunneb oma suutlikkust ja teab oma laeva vastupanuvõimet, on seda julgust hulluseni, palju rohkem kui teistes. Kuidas ma saan seda siis endastmõistetavalt minu enese mõõdu järgi vastu oodata?
Ja samas, sellest hoolimata, et on kuradi keeruline, on mul väga hea olla. Sest niipalju uusi mõtteid ja värve. Nii eredaid tundeid. Ma näen iseennast, inimesi ja maailma nii palju paremini. Kas ma kahetsen hetkegi? Nalja teete või?
Keegi ütles, et ta ei jaksaks minu elu elada, aga natuke kade on. Võinuksin talle samaga vastata - jah, ma imetlen su elus paljusid asju, aga ma ei jaksaks seda elada.
Mu enda elu on raske kohati ka, aga ma üleni jaksan seda elada ja ma kuradi naudin iga kuradi rasket hetke.
