Vaheldus

Sõitsin bussiga Pärnusse ja tundsin rõõmu sellest, et tänu sisekõrva erilisele tasakaaluhetkele ning ilmselt ka sellele, et raamat oli hea, suutsin bussis lugeda ilma oksele hakkamata. Mis oli meeldiv vaheldus, sest kuigi mul eesmärgipäraseid mõtteid aegajalt on, mõtlen ma nad turbokiirusel 10 paralleelsel rajal korraga ära ja siis, kuna mul tavaliselt läheb autos süda pahaks niipea, kui ma aknaservast allapoole vaatan, olen sunnitud tundide kaupa oma sihitult töllerdavaid mõtteid korrale kutsuma ja aegajalt üllatuma, et otoot, kuidas ma siis nüüd selleni välja jõudsin.

Aga vaheldust oli veelgi rohkem. Peale mõnda lehekülge märkasin korraks pilku tõstes, et bussi esiklaasile peksab va paduvihm ise. Maailm oli märg ja hall. Lugesin edasi ja poole peatüki pärast säras aknasse päike veatult sinisest taevast ja suvi paistis igati heas vormis olevat. Läks mööda veel kümmekond lehte ja jälle välja vaadates tundus, nagu oleks me paduvihma sisse tagasi pööranud - jälle taevas tumesinine ning vett kallas bussile pähe nagu oavarrest. Ja enne Pärnut oli jälle päike väljas.

Mhmh. Elu ongi viimasel ajal hullult vaheldusrikas, ja mulle endiselt meeldib.

Endalegi üllatav, et meeldib, sest kui nüüd seda suppi kaardistama hakata (supi kaardistamine lihtsalt kõlab niivõrd laheda tegevusena..), siis...

Aega ja muid asju

on vahepeal päris palju merre voolanud, ja mina olen kirjutanud teisi blogisid ja muid asju. Aga ilmselt oli siis praegu õige hetk tagasi tulla.

Elu on kummaline.

Just seda ma tahtsingi öelda.