Ajutuid hetki

Soe muld lõhnab peale vihma kuidagi väga eriliselt. Viimaselt loengult tulles viis see lõhn kõik töö- ja koolimõtted kuhugi kuklasse punktiks kokku ja silmad läksid algava suve märkamisest suureks nagu liblikal. Et ainult rohkem näha ja märgata iga ainukest võilille, iga ainukest lehekribalat, iga...

Et enam ei oleks seda uimast üllatust, et kontoris tuimalt nühitud tagumiktundide ajal on need lilled tulnud ja läinud enne, kui nad mulle päriselt pärale jõudsid, ja et maikuualgusest on sujuvalt saanud jaanipäev.

Elu on lihtsalt liiga lühike, et hetkegi maha magada ja mingil põhjusel on see sooja maa lõhna täis hetk kuidagi arutult väärtuslikum kui arvutis mahatapetud tund.

Mul on hea meel, et

ma mäletan kõiki oma lubadusi, nii neid, mida olen pidanud, kui ka neid, mida ei ole;

ma jaksan hoolida ka siis, kui see teeb mulle haiget;

ma ei tunne, et halvasti läinu eest andeks palumine mind kuidagi alandaks;

mulle meeldib võita, kui see kellelegi haiget ei tee;

ma tean, et mul ei ole alati õigus.

Selgub, et see kõik ei olegi iseenesestmõistetav ja et ma võiksin enesele tahtmise korral inimeseksolemise eest õlale patsutada - ka see ei ole iseenesestmõistetav.  

Tuleb lihtsalt tunnistada, et

hoolimata sellest, et ma mitmeski mõttes jälle kahe käega lenksu hoian, on kõigil neil läbielamistel siiski oma vastikud tagajärjed, mis ei lahtu nii kergesti kui ma sooviksin. Keskendumisvõime näiteks töötab umbes 10-20% võimsusega senisest ja see on tõeliselt häiriv. Raske on iseendale seda andeks anda, et senise 8-tunnise fokusseeritud tulistamise asemel suudan tunnikese mõttega tööd teha, sedagi lihtsalt tuima tahtejõuga laialivajuvat fookust kokku sundides, mis tavapäraselt lõpeb peavaluga. Mis ei ole minu jaoks sugugi tavapärane seisund.

Uus õppetund - tuleb oma suutlikkuse piiride kartograafiat muuta, olgu siis kasvõi ajutiselt, ja iseendale andeks anda, et ma praegu lihtsalt rohkem ei suudagi. Kuigi tahaks, ma mäletan nii hästi seda, kui ma väga palju, väga kiiresti ja väga hästi suutsin.

Rahu. Üks samm korraga. Küll jõuab jälle. Endale on kõige keerulisem andeks anda, kurat võtku küll - ja võibolla see ongi see "uus must", uus maksimum, uus kõige-kõigem? Noh, kui nii võtta... Kõige-kõigemad saavutused ei saa ju läbi aegade ühte nägu olla.

Oi, kuidas

mulle meeldivad need hetked, mil on tunne, et saan oma sõrmed päris lõimete lähedale ajada, sasida ja sikutada.

Samas see, kui palju ajukeemia hetkeseis maailmataju mõjutab, on ausalt öeldes kainestav. Kas need, kes igasugu seeni vähemalt omaarust targalt kasutasid ja neid paljukirjutatud tajulaiendavaid nägemusi nägid, seda kõike lihtlabaselt ette ei kujutanud?

Peale paari õlut tundun ma endale ka mõnikord oluliselt avarama haardega kui purukainena.

Nali.

Aga äsja nad ju kirjutasid, et aju töötab kerges alkovines paremini. Ja kui me ei usu Delfi teadusartikleid, siis mida me veel usume?

Niisiis - quoting the Hunger Games: "Real or not real?".  Kas kolmandat varianti ei ole?

One wise man once said to me:

"You are a happy savage!".

Can a happy savage become a wise woman?

Ma tean küll, miks ma seda just nii tegin

"Kuule, kas sa oled õnnelik?"

"Ei, eeeeiii ole, loomulikult."

"Vaat kui annan sulle ühe tutaka! Kas siis hakkad olema? On vaja või?"

"Eeei, taha, oot, ma juba olen!! Noh, vaata ise!"

Sellepärast.

Krokodill

Mõnikord ei ole kõhus mitte liblikad või kassipojad, vaid pigem sellised vaiksed kurvameelsed raudkivid. Raske olekski seda seltskonda kuidagi äreva või rõõmsameelsusest pakatavana ette kujutada. Krokodill sai aukirja, et on silmapaistvalt empaatiline ja tasakaalukas ja tervemõistluslik, mis on statistilise faktina ju iseenesest tore, aga hei, sellises olukorras oleks pigem vaja midagi asjakohasemat ja tõhusamat, et vaesel loomal kusagilt see metafoorne pisar välja ei pressiks.

Ah, mis.

Inimesed on valusad ja keerulised, aga mu sisetunne on alati öelnud, et kui ma kellestki aru saan, ei ole ma enam suuteline teda hukka mõistma. Võibolla see käibki selle empaatia-kvaliteedi-templi alla siis. Sellisel juhul muutub probleem pigem... huvitavaks konstruktsiooniks, millest kaob isikliku haigetsaamise mõõde ära, ja enamasti ei ole selleks põhjustki. Siinkohal on lihtsalt tähtis meelde tuletada, et kuigi ma ikka üldiselt püüan vastupidist, siis on olemas asju, isegi lihtsaid asju, millest ma aru ei saa. Ei saa saamagi. Eks igaühte defineerivad tema suutmised ja suutmatused, miks pean minagi erand olema.

Kummaline on mõelda, mis määral on mind puudutanud inimesed mind vorminud. Väiksena oli see vorming muidugi kõige teravam ja sügavam. Kohati võiks rusikat raputada, et... noh, mitugi vanemate suhtumist on olnud ülekohtused ja väänanud mind mõnes asjas üle võlli, iseseisvamaks, isetoimetulevamaks, vastutusfriigimaks. Aga ma saan nendest aru, nad ei osanud paremini ja see, et ma näen seda, miks nad seda tegid, mida nad tahtsid saavutada, ja et selle kõige taustal oli väga sügav hoolimine, see võtab kibestumise õnneks enamjaolt ära. Lähedastes suhetes on mõistmine ja andeksandmine nii neetult olulised, eriti laste ja vanemate suhetes. Ja, olgem ausad, minus oli ka siis seda kassilikku kätteandmatust, näilikku paindumist ja tegelikku kõnnib-omapead, lõpuni nad oma headtahtmises ja hoolimises ei suutnud mind tubliks ilmakodanikuks vägistada. Ja ma annan siiralt ja kogu südamest neile andeks selle, et nad on ainult nii head lapsevanemad kui nad oskavad - ja ma loodan, et minu lapsed mulle kunagi sellesama patu andeks annavad, aamen.

Aga kui ma juba selline iiveldav ingel olen, siis kust kurat tulevad kivid krokodilli kõhtu? Empaatia võtab ära viha ja kibeduse, aga see, mis ei lähe kohe mitte kuidagi niisama lihtsalt ära, on.. nukrus. Kurbus isegi, kui soovite. Üksildus, mis sellest kõigest tekib. Jah, hoolimise ja inimlikkuse nägemisest ja tunnistamisest võib ka üksildus tekkida, vot nii, nii vastuoluline kui see ka on.