Hüpohondriline "aga äkki on see patoloogiline?"

Kohati põhjustab ülevõlli eneseanalüüs koomilisi hetki. Aga äkki ma polegi normaalne? Noh, selgesti ei ole, normi piirest kõigun ma ju väljas ikka aegajalt. Olen kas liiga vähe või liiga palju ja tantsin oma elu pahatihti standarditest välja. Soostereotüüpidest, vanusega seotud stereotüüpidest - kui lihtsamaid loetleda.

Aga noh, normaalne selles mõttes, et ikkagi skaala vaimselt terveks peetavas osas, mitte seal, kus mu veidrused oleks kuidagi diagnoosiga imelihtsalt selgitatavad. Ei no pole mul seda "õnne". Paljut ju on, aga normi piires, nii et ei saagi ravumit, mis aitaks, ma pean oma normi piires vänderdavat masinavärki lihtsalt D-vitamiini, une ja kaine mõistuse ja taippulikkusega kuidagi manageerima. Nojah, ah eks siis nii ongi see "normaalne" olla, päris koomiline.

Jah, ebaühtlane energia, aga kaugel sellest, et olla bipolaarne. Jah, suudan energia kõrghooajal mägesid liigutada ja madalperioodil ei tee kottigi, magan, loen, logelen ja tunnen, kuidas elu voolab mööda. Aga ei ole patoloogiline, vaid lihtsalt normi piires soodumus. Mul on sedasorti energia lihtsalt ja seda õigesti juhtides olengi suhteliselt tõhus ja toimiv. 

Jah, kohatine hüperfookus ja loovuspurtsatused, mis asenduvad keskendumisraskuste ja hajususe ja ühelt ülesandelt teisele hüppamisega nagu purjus pärdik; kärsituse- ja "issand, andke mu ajule midagi uut huvitavat, ma suren kohe igavusse" tunne. Kuni selleni, et ma füüsiliselt piinlen, kui pean 2 tundi järjest loengut kuulama, ilma, et saaks vahepeal liigutada. Ja et tähelepanu hajub häbiväärselt juba peale 30 minutit. Jah, palju lõpetamata tegevusi, aegajalt ununevad kohustused ja "oooooo, ma ei suuda seda arvet maksta" tüütud pisiülesanded, mida ma lükkan laua nurka nagu debiilik, nädalate või isegi kuude kaupa. Ja "jee, milline uus ja huvitav mänguasi" suhtumine. Aga ei, ei ole ATH, olen lihtsalt üle keskmise ajukapasiteediga ja pigem paralleelse kui lineaarse mõtlemisega. Ja haige kujutlusvõime ja veel haigema uudishimuga. Jah, kohati on väljakutse selles minaks olla, aga ma pole isegi borderline ATH, vaid ka kõige keerulisematel päevadel kõigest peaaegu. Kõik toimib.

Jah, kohati on ka piiripealse isiksusehäire elemente aga needki vaid piiripealse piiriäärsetel aladel: meeletu vaimustus mõnest uuest inimesest, kes tundub õige, tundub nii uus ja huvitav ja imeline. Ja selle tasakaaluks hootine pettumus inimsoos üldse või kärsituse- ja vihanähvakud, kui ma olen at my lowest.  Kohatine tühjusetunne ja identiteedi hägusus. Mhmh. Aga ka see on kõigest inimlik ja seostub samaväärselt mu ekstravertse vajadusega sotsiaalsuse järgi, üldise inimesearmastusega (mis, muidugi, on valikuline ning kohati väsiv, aga armastus sellegipoolest) ja analüütilise mõistuse tühikäigu tegevuse - iseenda analüüsiga, kui midagi muud huvitavamat parajasti käepärast pole.

Jah, minus on ärevushäire elemente ka, suudan päris rõngasse ennast mõelda, nii, et mõnel korral on sellel lisaks akuutsele unehäirele ka muud hämmastavad füüsilised kõrvalnähud. Samas, suudan töötada pidevas adrenaliini- ja stressihormoonide pilves äärmise valvsusega "lahningmode´is", keha ja vaim on kõrge stressitaluvusega, peavad kaua vastu. Aga ka see on "normi piires" ja teeb mind kohati lihtsalt veel tõhusamaks. Ilmselt kah mu edukatest sõdalastest esivanemate geenid. Mobiliseerin kõik varud sõjaseisukorras, olen "pingsas valveseisundis" ja reageerin 200% kõigile ohumärkidele. Magan ja söön minimaalselt. Olen üleni "sõjas". Töötab, väga tõhusalt, aga pikas plaanis läheb selline ärevus akuutselt ebaadekvaatseks. Samas, saan sellega hakkama ja suudan juhtida - tean, et see on teatud töövahend, mida saan kasutada äärmuslikes eriolukordades, pärast on fatique. Aga juhitav, saan olla, sest nüüd juba tean, kus on see piir, kust peab pidurit panema.

No ja siis, et leian lausa mitmes diagnoosiformaadis endale tugevalt omaseid mustreid - KÕIK ON NORMI PIIRES. 

Ja niiviisi olengi see neetud neurotüüpiline, sest tegelikult on elu lill ja ma saan hakkama. Kasutan neid kiikse teadlikult ära ja eneseanalüüs on ka tore töövahend ja... Mõnikord on lihtsalt keeruline. Ja mõnikord on raskelt keeruline. Ja siis on koomilised ka need kõrvaltkommentaarid, et mis sul viga, sa oled nii kuradi normaalne. Pistke perse oma arstipaberid, palun, igalühel on oma unikaalsel viisil keeruline :) Ja see, et ma omadega toime tulen, ei tule alati kergelt kätte, mis siis, et mul ikka kohe mitteühtegi paberit ei ole, mille taha võiksin vajadusel pugeda. 

Veider armastuslugu ja, nagu tavaliselt, hullumeelne aeg

See ei tule sulle/mulle vist enam üllatusena, et aeg mu ümber ei ole enamasti terve mõistuse juures? On kas liiga kiire, liiga aeglane, liiga... liiga... liiga üle- ja alaliiga. Liiga täis elu. Liiga elutäis. Elu on täis, sest kaine ta kõige selle juures ei saa olla. Seega, aja hullumeelsuses on kõik tavapärane, tänan küsimast. 

Ja nii eriline ka. Selgesti ei ole see esimene kord, kui ma hoian mütsist ja tagumikust korraga kinni, sest sõit on nii äge, et tahab silmanägemist võtta. Aga ka seekord on see täiesti uus, täiesti ootamatu nurga alt ja sel viisil jaburalt eriline. Erandlik, kui soovite ja sedagi üheainsa olulise erandiga.

Veider, olen niiviisi oma elus pidevalt algaja. Kuidas see värk nüüd siis käib? I have no playbook for that. Sügavalt keeruline, koos kõigi laestunud mulattide ja söestunud retseptoritega.

Mõned mõtted, mis väärivad mahamärkimist. 

Päriselt iseendaks olla on kuradi raske ja ebaturvaline. Lihtsam on standardisse koolduda. Ka need kõige armsamad ja lähedasemad inimesed ümberringi, kellel võiks minust ju üsna adekvaatne ja asjakohane pilt olla, evivad ootusi, mis ei vasta päris algallika olemusele. Ja nii lihtne on neile vastu tulla sellega ning olla kraadi võrra mitte-päris-mina, aga väita kangelast mängides, et eieiei, see on enesestmõistetav, lõikan siin endast tüki välja natuke ja peidan värava alla, ise kraabin mulla ka peale, ja teie võtke seda kui aperitiivi, kui oodatud armastusavaldust, näete, saan selline olla küll, saan selle eest ju nii palju vastu: turvalisust, tunnustust, armastust, soojust. Vererada väravani on osa mu elu argipäevast nii ehk naa, on varemgi mõnikord ju ka, sellega harjub.

Oh, kas ma olin nüüd pateetiliselt dramaatiline? Värvisin liiga puna-must-valgete toonidega (kõik see veri ja muld ja lumi, eks)? Pigistasin p*** pisara välja? No ja siis. Teadlik hull on see kõige hullem hull, olen vabalt dramaatiline ja vabalt ilgun selle üle teise suunurgaga. 

Vastandite ühtsus ja võim.

Kuidas see oligi: mõistus on nagu hulljulge piraadikapten, kes juhib kuratlikult irvitades ja silmade hõõgudes laeva läbi lainete, karide, tormide, ja ainult huilgab, kui merevett näkku pritsib ja laevaküljed raksuvad. Tunded on nagu pootsman, kes kajutis väriseva käega järgmist rummikokteili sisse kallab, sest ta teab, et päästepaati tal pole, joosta pole kuhugi ja kapteni meeletud valikud makstakse välja tema tagumiku peale. 

Selle pildi võtan kaasa, see pilt kõnetab.

Eks ta nii on jah, elu ei ole igav olnud küll eriti kunagi. Aga - sel viisil mitte kunagi varem, seda viisi ma ei tea.

Humbling experience. Ja ometi on kapten piisavalt karastunud ja osav, et ei võta seda tuntud teed, mis nõuab küll kindlat kätt ja teravat silma, aga mida on sõidetud piisavalt, et teada, et sellega saab hakkama. Ei. Läbi täiesti uute teede, karide kaarti ei ole. Tuul tõmbab ja isegi kapteni käsi haarab korraks rummi järele. Päris kaine peaga on seda sõitu pisut liiga hull sõita temagi jaoks. Aga silmad hõõguvad ja käsi keerab rooli, sest sisemine sund. 

Siin ma seisan, sest teisiti ma ei saa. 

Mingi mõte, et kuradile, minus on ju kõik need head ju, et mu vead ju... "ongi need ideed, mis kannavad" - Dagö viisil tuli välja nüüd, viisidest rääkides, ja ehk on see ka õige viis seda laulu laulda.

Ei ammu tunda viitsi kurba viha
kui hallid kivinäod diagnoose annavad
ei ammu sega nad kui kuu peal grillin liha
mu vead ju ongi need ideed, mis kannavad

Taas kuuled: taevatähtedeni ulatuda
ei suuda keegi meist ja rooma edasi
Kui kõik nii usukski ja oleks vaikne muda
siis nii ju maailmas ei oleks kedagi

Ja kõrgel näen hõljumas valgeid pilvi
ja minu käed, tiibadeks muutuvad mu käed
kui siis üks päev, lennates suuri silmi
kõik hää on jääv, nii väiksed all tunduvad kõik mäed

Väike vahemõte jaaaaa tagasi algtekstis pakitsevasse lõime, eks. (Kas see tagasipööre oli teile liiga kiire korraga? Ei, Sinu jaoks ei olnud, Sinu jaoks ei ole mu mõtted liiga kiired kunagi, Sa lendad kaasa, ma tean, ja see on üks sõge sõit).

Hirm seal taustal, et äkki ma olengi liiga metsik, liiga intensiivne, liiga ebastandartne, et väärida nende inimeste armastust, kelle armastust ma igatsen, see hirm on kohati halvav, ka selle sõgeda piraadikapteni jaoks. (Kas te ei märkagi melanhoolia varju ta küünilises irvituses? Vaadake uuesti.) Mu enese väärtus mu enese silmis on ilusti paigas jah, ega mina seepärast ju vähem ei ole. Aga mu väärtus mulle kalliste silmis läheb mulle samuti äärmiselt korda ja see sõltub juba nende vaatenurgast, see on neidpidi subjektiivne ju alati. Kas kõik see hea minus ei vääri mulle olulise inimese silmis seda, et tavamugavusest välja tulla ja vaadata, kas teistmoodi ka saab? 

Kombluspolitsei ja sõjavägi ajavad mind taga niikuinii, kui kätte saadaks, pandaks trellide taha ja eks piraate karistatakse muudelgi viisidel. Ja siis ometi on need, kes võiksid näha ja mõista ja mitte minna nende trellide-kaakide-väljaarvamiste-viskamiste teed?

Kas maailmas on olemas see lahendus ka, mis minule täpselt sobib? 

Või peavad selleks mulle kallid liiga palju enese arvelt kompromisse tegema, kinga jalgasobitamiseks kandu ja varbaid lõikama? Ma ei taha seda ju ise teha, aga ei taha ka teisi selleks sundida, eriti neid, kes mulle niiväga korda lähevad. See ei lähe hoolivuse ja hoidmisega ka kokku kuidagi. 

Seega, kas minust on üldse hooliv ja õiglane oodata, et selleks, et minul oleks üdini hea, oleks neil, kelle lähedust selleks vajan, sellevõrra halvem? Kuni saab vaadata valude sisse ja nad hingerahuks ümber töödelda, seni on kõik õnneks lahendatav. Siin leiab optimist minus, et kurat võtaks, see on arendav ja maailmapiire heas mõttes niivõrd nihutav, et seda võiks ja isegi peaks. Elamine ongi kohati valus alati, aga olgu siis hea asja eest :)

Jah, aga piraadikaptenis, eriti kogenud kaptenis, kes tunneb oma suutlikkust ja teab oma laeva vastupanuvõimet, on seda julgust hulluseni, palju rohkem kui teistes. Kuidas ma saan seda siis endastmõistetavalt minu enese mõõdu järgi vastu oodata?

Ja samas, sellest hoolimata, et on kuradi keeruline, on mul väga hea olla. Sest niipalju uusi mõtteid ja värve. Nii eredaid tundeid. Ma näen iseennast, inimesi  ja maailma nii palju paremini. Kas ma kahetsen hetkegi? Nalja teete või? 

Keegi ütles, et ta ei jaksaks minu elu elada, aga natuke kade on. Võinuksin talle samaga vastata - jah, ma imetlen su elus paljusid asju, aga ma ei jaksaks seda elada. 

Mu enda elu on raske kohati ka, aga ma üleni jaksan seda elada ja ma kuradi naudin iga kuradi rasket hetke.

Kas on sotsiaalne või ei üldsegi

 Mõnikord on keeruline mõista, mis sotsiaalses valuutas sa parajasti tehinguid teed. Mida vanemaks muutud, seda keerulisemaks see läheb. Mida vanemaks muutud, seda lihtsamaks see läheb.

Mõnikord ei taha seda lihtsust sellisena aktsepteerida.

Mõnikord mõtled, et ega sa üle ei mõtle, ühel või teisel viisil, lihtsalt go with the flow. Tegutse ja tuleb. Võta ja sulle antakse.

Mõtlemine on üks kuradi tüütu ja keeruline asi ja võib tihti lihtsad ja tagamõtteta asjad katki teha. Paraku ma olen suuresti mõtlemisest tehtud ja täielik ülemõtlemine kipub olema tavaline seisund.

Mõnikord ei jõua keegi mulle esimest teretki juba öelda, kui ma olen süüvinud tema isiksusse, vaimustunud, pettunud, näinud ühendusi, kurvastanud mõistmatuste pärast, kibestunud inimkonna piiratusest ja temast haavunult eemale tõmbunud.

Vaene tereütleja ei tea sellest midagi ja tunneb huvi, et mis mu nimi võiks olla. 

Jah, see sotsiaalne olemine on mõnikord keeruline. Ja ekstravert olla on raske, sest maailm ei kaja sulle kunagi vastu sama intensiivsuse ja lahkusega, nii et ühel hetkel jagad end teiste karikatesse tühjaks, aga - kes siis sinu karikasse valab? Ah, õigus jah, sa oled ju see energiline ekstravert, kes ise tuleb ja ütleb ja jagab ja ühendust võtab ja kuidas see üldse võimalik on, et sa sellest väsid?

Sellisel juhul on raske pääseda teatud kibestumisest ja mõtetest, et miks ta minuga suhtleb, mida ta tahab?

Hunt on koopas ja lõõtsutab vahepeal, aga saba juba pakib uue reisi jaoks

 Issand, miukesed seiklused, oipekki ja shallallaa :) Ma olen ikka täiega läbi, aga õnnelikult läbi. Siit moraale:

1. väga pikalt mugavustsoonist väljas olles tekib ka kõige ägedama seikluse puhul lõpus tunnelnägemine. Punktist A punkti Pee jõudmine muutub reaks questideks, mis mõned on lihtsamad, mõned keerulisemad, mõned täiega lõpubossi võitlused. Vahepeal võtab see ikka üksjagu läbi, et tekib tunne, nagu ei jaksaks enam ümbritsevat imelisust märgata. Näiteks on 4 tundi võõra autoga Frankfurdis ja Saksa kiirteedel hoolimata asjalikust naviekraanist siiski minu jaoks väga suur pingutus, nii et tekib tunne, et lõpuks kohale jõudes ei tahakski muud, kui lihtsalt tasakesi oma telgis olla ja silmad kinni panna.

2. Õnneks on maailm piisavalt jabur ja imeline, et märkamisemittejaksamine on enesepettus, sest mingi osa minust imeb endasse ja salvestab, väikese lapse õhinal vauuuu-ga. Ning tegelikult ei ole ma mitte telgis, magamiskott üle pea, vaid istun pärast kõikide questide õnnelikku sooritamist kõrtsis koos piraatide, teutooni rüütli, Ukraina surmajumalannade, viikingi ja kärbseseenega ja värelen seal vaikselt, aga õnnelikult. True story. 

Seen ja viiking ei jäänud esimesele pildile, aga seal nad olid, ausõna.

Ja tohutu muinasjutulinna peal sattus näiteks päkapike laagri väravasse nagu see: 

Ja linnas oli palju poode, kus oli väga vajalikke asju nagu näiteks see:

Ühesõnaga, maailm on ulmaliselt imeline ja mul on hea meel, et ma käisin nii kaugel mugavustsoonist väljas, et kõik see tundub pisut unenäoline. Ja seetõttu oli pagana tore jõuda tagasi koju, sest kodu oli nii rahulik, hubane ja oma. Ja oma mees oli nii uskumatult tore ja igatsetud ja äge. Ja lapsed ka muidugi, maailma kõige lahedamad.

Ja hunt on koopas ja lõõtsutab, aga... mõõdukalt. Ja siis tulevad lõõtsutamise serva need tüüned vaiksed suveõhtud koduaias. Üksildasel rannal mehega koos näkki ujumine, rõõm karastavast veest ja üdini mõnusast seltskonnast. Õhtul kaisus vahepeal saabunud sarju vaadata ja teki all itsitada nagu paar teismelisi. Elu on uskumatult ebanormaalselt (ei, see sõna polnud ebamoraalselt, aga oleks võinud olla) ilus.

ma tahan veel! Seiklust ja kodu ja kojutulemist ja äraminemist, mõlemat, koguaeg ja kordamööda. Kuna käpad on parajasti natuke omadega läbi, siis järgmise seikluse jaoks ma pakin kotte sabaga.

Õigluse mõõdupuu

 Üldiselt, ma arvan, et arvestades mu hundivärvi märgistikku (kuhu kohati ka piraadikaptenid ja nõiad ära mahuvad), võib kokkvõttes öelda, et jah, chaotic ja neutral. Pole ma midagi igavalt hea.

Samas, irooniline, kuidas ma kohati pead ragistan sellega, kuidas olla HEA. Ei, õiglane. Mitte-ego. Kõiki asjaolusid kaaluv. Emotsioone tunnustav, kuid neid üldisest otsustusfoonist eraldav. Elu on näidanud, et ma olen üsna konkreetne, kui minu hõimu suhtes lugupidamatult käitutakse. Mõnuga tõmban olulised jooned liivale ja eriti ei muretse. 

Küll aga... küll aga olen ma liiga kannatlik, liiga pehme, liiga... liiga... kuradi märter, kui mu enda karjast või mu enda valitud inimeste hulgast keegi käitub minu suhtes hoolimatult. Venitan seda mõistmisekummi ikka väga kaugele.

Kuidas mitte eksida, kui ma tahan inimese väärtust vaadata, kui mu enda ego on kriimustada saanud?

Võimalik, et mind aitab see sisemine viiking (nonii, järgmine jõumärk huntide ja piraadikaptenite kõrvale?). 

Mis on meie meeskonna sisemine aukoodeks. Code of honor? Olen ma seda ikka piisavalt selgesti sõnastanud või peaks see olema enesestmõistetav? Mis on väärtuspõhine kultuur? Kuidas ma saan seda ise esindada, kus ma selle vastu eksin?

Märkide keel, samas, on paindlik. Hunt siis, kui on vaja vaadelda, kui on vaja karja kaitsta küsimusi mitte-esitava veendunud lojaalsusega, siis, kui on vaja üksinda pimedusse vaadata. Piraadikapten siis, kui on vaja nurkasid loovalt ümmarguseks sõita (bring me the horizon!), nõid siis, kui on vaja inimeste pealoogiat ajada. 

Viiking siis, kui on... vaja. Hundi kannatust ja lojaalsust oma karja vastu nõrkusega segi ajada on suur viga. Lihtsalt need on minu jaoks väga rasked otsused. Kui tõel on nii palju erinevaid varjundeid, siis on väga raske valideerida, mis on kõige õigem tõde, mille pealt on lihtne tugevaid otsuseid teha.

Jajah, nõid, hunt ja piraadikapten ja viiking, see kõik kõlab uhkelt, aga hetkel olen nii mureliku näoga, et lapsed küsivad, kas mul on kõik korras, ja päris ausalt tunnistades, olen jah vahepeal nats nõrk ja endast täiesti väljas, nii et täitsa halb lugu on.

Nõid, hunt, piraat, viiking... ja... ja... ja... hale märg kass, käin ja kräunun nagu s***häda. Noh, vahetevahel. Et tasakaalustada vms.

Elu on lihtsalt hea

 Oli pikk ja väga oodatud vestlus ühe eriliselt toreda inimesega. (Sõber oleks liiga defineeriv silt, kuigi seda on seal kindlasti ka, ja päris palju.) Ta rääkis, et tal on elus raske ja keeruline periood, milles on ka väga raskeid ja keerulisi tundeid.

Minu reaktsioon: "Ooo, kui põnev sul on!"

Tema reaktsioon: "Ei, see pole põnev, see on raske."

Mina: "Jaaaa, see ONGI JU PÕNEV!"

Selgitasime definitsioone ja tegelikult selgus, et saame, kui mitte asjadest ühtmoodi aru, siis vähemalt üksteisest aru. Loodan, et andsin talle vähemalt idee ka sel hetkel, kui ongi sigaraske, vaadata läbi selle pilgu: kuidas see mind õpetab? Kuidas see mind muudab? Kuidas ma seda osa elust kogen? 

See on vist üks osa mu elust pideva joovastuse valemist. Ma olen elus läbi nii mitme ulmelise sita tulnud, et oleks eeldatav, et ma lapiks ennast mööda terapeute ja oleks vaevu funktsioneeriv. Võta näpust, mulle täiega meeldib elada ja mulle meeldiks seda teha veel väga pikka aega. Ja kui keegi küsiks, et kas mul on hea elu, siis ma vastaks kõhklemata impulsiivselt JAAA! Muidugi on! Täiega, lollilt lahe lausa! Iga hetke naudin nagu poolearuline. Kohvi praegu. Päikest akna taga. Õhtu ootust. Laste kallistamist. Abikaasa valvsusttekitavalt säravaid silmi. Fucking mjäu!

Või nagu mu üks mu parim sõber, kes eelmise aasta sügisel suri üleni liikumatuks halvatuna: "Ma annaks midai iganes, et saaksin korra veel tunda hea praeliha ja veini maitset, et saaksin süüa nagu inimene. Või puid lõhkuda, naerda, rääkida, noored mehed on ka toredad - kõik see."

Mhmh, ma räägin temaga ikka veel mõnikord, oma peas. Viimased aastad ta vähemalt kirjutas vastu, aga nüüd... no ma tean, mida ta vastaks. Ja minu kujutluspildis on ta oma viimaste aastate vangistusest vaba ja vabalt tema ise - võtab ilma igasuguse raskuseta tassi kohvi, istub minuga aias, naerab oma erakordselt nakkavat naeru ja vaatleb elu ja inimesi sõbralikult, aga saatanlikult läbinägelikult. Ta on minu sees endiselt vägagi olemas, sellisena, nagu ta ilmselt tahaks, et teda mäletatakse.

Ja isegi ta matustel, kui mul lihtsalt pisarad voolasid üle näo nii, et kogu nägu oli läbimärg, olin ma kohutavalt kurb ja samal ajal õnnelik. 

Sest... kogeda sellist sõprust, mida kaotada on nii valus, on erakordne privileeg. 

Või kaotada kõrvalt pereliige või kaaslane, keda lootsid kogu eluks, nii et peas kogu tuleviku ja ka iseenese täiesti ümber defineerima - on valus, aga erakordselt õpetlik.

Veelgi enam, see ongi elu. Ilus, intensiivne, valus, hea-halb, värviline, keeruline, hooliv-hoolimatu, julm-leebe. Ma annaks mida iganes järgmise elatud hetke eest. 

Kui juhe kokku jookseb, kuulan leebemat viikingiüminat ja leian, et jaaa. Ma olen elajate poolt! Ja  selle väljendamine läbi lahingulaulude kõlab kuidagi äärmiselt loogiliselt ;) 

Samas, nii on.

"Jah. Kosmos omade eest kannab hoolt.
Ma olen hingelt hunt ja elajate poolt."

In. Your. Face!

Pffff, äärmiselt oluline täpsustus: ma panin 20-st Kreeka mütoloogiategelasest ja sümbolist kokku 20 täiesti perfektset paari. 100%. Täismäng.

Ainus asi, mis mind painab, on see, et ma ei saanud 110%. Kahekümnest õigesti ära arvata näiteks 25?? Miks mitte???

Natuke lohutab mind see, et sain oma 100% õiged vastused kätte poole lühema ajaga kui teised sada lihtsurelikku mu ümber. See on.... noh... päris normaalne tase minu jaoks. 

Ja mul isegi ei ole piinlik, et mul oli valesti meeles, kuidas ma need 3 viimast paari ära ühendasin :D See, et mul ebaoluliste asjade suhtes mälu ei ole, on savi. See on lihtsalt osa mu intellektuaalsest isikupärast ;)

Kas ma juba ütlesin, et see, et ma teadlikult mingites võistlusmängudes EI OSALE, on kasulik eelkõige ühiskonnale, aga kindlasti ka mulle. Ei ole vist väga terve, kui ma hakkaksin näiteks bridzhimängu võitmiseks ümberringi valimatult veinipudeliga päid muhku taguma vms... Sest noh, kui te juba ära ei arvanud, võitmine mulle kohe päris palju meeldib või nii. Ja sellisel juhul oleks ma sellest populaarsusauhinnast ikka mõõtmatult kaugel.