extra-intro

Ja kui mu käest täna küsida, et milline on see ideaalne elu, mida ma elada tahaks, siis oleks selleks ilus suvine ilm, päikesepaisteline õuesolemisevabadus, meri vahetus läheduses ja siis vabaõhukohvik tõeliselt mugava tooliga ning vähemalt paar raamatut. Ja läppar.

Ja siis lihtsalt vaikus, päikesepaiste, vee sillerdus, hea kohv. Kellegi teise tehtud, kõigi nende väikeste hedonistlike komponentidega.

Äärmisel juhul õige natuke vaikset muusikat.

Ja kõige selle jaoks lõpmatut, vaikset, iseenesesseolemise aega.

.. ja siis täpselt vastupidi

Et noh, hea meelde tuletada, et just äsja ütlesin, et pisikesed pabulad mind ei armista ja väikesed müksud minuni ei jõua.

Ehh... naine, vasturääkivused on su nimi.

Muidugi jõuavad. Aegajalt. Ainus, mida loota tuleb, et see ei ole siiski valdav, nii et eelmiste postituste tõde on siiski pisut rohkem tõde, kui üle-eilne sügava nukruse tunne, mille viimane hall serv veel üle tänase ulatub.

Mh, muidugi ei ole mul probleemi ise toru võtta ja helistada, sõpru külla kutsuda või sõpru üksteisele külla kutsuda või ise ennast külla kutsuda, sest tavaliselt jääbki asi selle taha, et tahaks, aga argitoimetusi on nii palju, et aega ei oska võtta. Õnneks on mul üks väga tähtis ja oluline sõber, kes on mulle seda õpetanud, et isegi välismaal elades võib siis, kui oskad sõprade jaoks aega leida oma tihedasse ajakavasse, saada kokku ja päriselt rääkida tihedamini kui sõbraga, kes elab kasvõi Lillekülas.

Aeg ei teki ise, aega võetakse. Ja asi see siis ei ole teha see esimene samm. Enamasti.

Ja siis on lihtsalt kuidagi väga lapsikult kurb meel jääda liivakasti servale, oma kühvlid ja labidad käes, seisma, märgates, et kõik need, kellega sa mängida tahaksid, mängivad juba omavahel ja sind ei olegi kutsunud. Võibolla ei tulnud neile pähegi. Võibolla nad arvasid, et sul on nii palju lahedaid mängukaaslasi, et sul ei ole vajagi... Ja võibolla nad lihtsalt ei tahtnud. Sest lõppkokkuvõttes kutsutakse mängima neid, kellega tahetakse mängida.

Äkki olen ma ise nende jaoks aega leides, võimalusi otsides ja ise helistades jätnud selle väikese asja kahe silma vahele, et võibolla on selle põhjus, et nad ise ei kutsu ega helista, lihtsalt selles, et nad ei taha? Ja kui ei taha, siis peaksin vaatama enda suunas, mitte mingil viisil ei ole võimalik neile seda ette heita, sest inimeste tahe on äärmiselt vaba asi ja ju siis lihtsalt oli midagi minu peas, mida nende peas ei ole? Hoolimise kõrgem kraad on vabaks lasta ilma etteheiteta, nad saavad olla minu inimesed ka siis, kui mina nende kiirvalikute all ei ole. Aga kahju on.

Sellest see kurbus.

Muidugi on mul väga mitmeid erilisi ja olulisi sidemeid, mu võrk on suur ja mitmekülgne ja tugev, ning õnneks on alati neid, kes mind kinni püüavad, kui ma kukun, toovad tassi kohvi ja ütlevad hella madala bassihäälega, et ma olen jobu ja halisen täiesti mõttetu asja üle. Neid, kes helistavad ise ka ja ütlevad, et... kuule, ammu pole näinud.

Jep, on jah low AC ja low con, kui kõrgest dexist hoolimata pihta saan, on ikka valus küll, aga selle-eest on mul väga halb mälu, high luck ja f** fast regen.

Homme on kõik jälle hästi.

Inimesed on ilusad vol 2

(ja mina olen optimist.)

Jah, noh, kindlasti aitab ka see, et ma ei võta igasuguseid väikeseid tobedusi sisse, sest arusaamine, et igaüks libastub aegajalt, on väsinud ja pinges ning käitub nii, et ise ka kahetseb viie minuti pärast, on minus nii sügavalt sees, et need väikesed tobedusepurtsatused on mul endal juba viie minuti pärast nagunii meelest läinud ja kui  inimene tulebki vabandama - sest alati tuleb - on mul lihtsalt hea soe tunne teadmisest, et... ära muretse, ma ju teadsin nagunii, et sul on kahju. Mul on päriselt ka juba meelest läinud!

Nii ongi.

Inimesed on selles lihtsalt nii inimlikud.

Ilmselt aitab totaalne optimism ka selles, et mul on väikeste mõtetute jamade peale erakordselt halb mälu ja tavaliselt jäävad meelde head asjad. Selleks, et mulle kohale jõuda, et tegemist on suure jamaga, mida ma ei suuda/oska/kavatse tolereerida, peab ikka erakordselt pingutama või mingi erakordselt iseka tahtliku-teadliku-hoolimatu lollusega hakkama saama.

Eks ma olen kunagi ise ka seestpoolt kogenud - ja peale asja tõsist läbimõtlemist edaspidi õnneks valdavalt ainult kõrvalt näinud ka vastupidist käitumist, kuidas keskendutakse just nendele tühistele libastumistele ja hakatakse nende kallal kerima ja kerima. Et kuidas ta küll VÕIS, kuidas ta küll SAI... Ja niiviisi mõeldakse mingile tühisele tobedusele ei tea mis surmapatud külge. Ise marineeritakse ennast omasse mahla ikka nii sügavasti sisse. Täiesti mõtetult destruktiivne ülemõtlemine, eriti kui ütlejaks on meesterahvas, sest, ausõna, nende puhul on ülemõtlemine veel topelt mõtetu. Asjad on tavaliselt palju lihtsamad.

Inimesed on tegelikult head. Ei, enamus inimesi on enamasti tegelikult head.

Ja kui keegi sellele kirjeldusele ei vasta, siis ei ole mõtet temaga lihtsalt suhelda. Ka mittesuhtlemises või suhte lõpetamises sellel alusel võib olla viisakas, konkreetsusest hoolimata. (Võibolla on ka selles mul vedanud, sest kui see selgus, et "ups, ei ole minu inimene" või "see suhe on nüüd läbi" saabub, siis mul ei ole mingit edasist huvi selle kallal torkida. Sama väheoluline nagu ostutsekk toidupoes: "Ei tänan, ma ei soovi, jätke palun endale." Lihtne on lahkuda. Samas olen näinud inimesi, kelle jaoks on mingi selgelt mõtetu suhe nagu vistrik, millest ei suuda käsi eemal hoida, muudkui kisub uuesti näppima. Ja siis uuesti haiget saama. Ja siis seda haigetsaamist uuesti näppima. Täiesti napakas tegevus.)

Seega, kui otsustavalt ja kerge südamega mitte haakuda mürgistesse suhetesse ja suhelda inimestega, kes tõesti on ilusad ja head, siis toidab see hinge uskumatul määral.

Eriti siis, kui on natuke raske nagu mul nüüd mõni päev järjest olnud on. See hoidmise ja hoolituse määr, mis mähib mind pehme teki sisse ja toidab vahukoore ning hea kohviga, kui ma jõudsin vaevalt hädisel häälel "aiai..." piuksatada, see on uskumatu.

Olen hoitud. Inimesed on ilusad ja täidavad mu hinge rõõmu ja rahulolu ja õnne ja uudishimuga.