Lihtsalt mingeid mõtteid

Andestamine ja mitteandestamine on otsustena sisuliselt samaväärsed, lihtsalt mingi kristlik taust surub meid ikka veel alateadlikult ühte paremaks pidama.

***

Selleks, et mingist lihtsast ja üldkorrutatud elutõest päriselt aru saada, pead sellele leidma oma sõnastuse, mis tugineb oma kogemusele. Mis on siis minu sõnastus üldkorrutatud elutõele: "Tarkus tuleb ikka tagumiku kaudu".

***

Üks väärtuslikumaid kingitusi, mida vanus toob, on oma aja piiratuse tajumine. See väärtustab iga elatud hetke oluliselt enam kui kunagine "nähtamatu, igavene ja kuulikindel" minatunnetus.

***

Millegi mõistmine ei tähenda veel seda, et sa suudaksid seda sõnadesse panna nii, et sinu kuulaja saaks aru, mida sa mõistsid. Või suudaks üheseltmõistetavalt sõnastada seda, mida arvas sind mõistvat. Liiati tähendavad sõnad inimeste jaoks erinevaid asju. Seega on teineteisemõistmine pelgalt ettekujutus, mis asjaolude kokkulangemisel tekib või ei teki meie peas ja millel on heal juhul reaalsusega tõesti mingi seos.

Enesepilastamisest

Mõnikord on lihtsalt sellised ajad elus, et pisikesi pabulaid lendab, nagu oleks tegemist universumi vandenõuga sinu vastu olla väikestes mõõtudes, pisiasjades, eriliselt vastik, ja vaadata, kuidas sinu õnnelik-olemise suur ja tugev selgroog kannab ära kõik need sajad ja sajad tillukesed ja vastikud pabulad enne kui nõtkuma hakkab.

Ja siis, kui mõned asjad, isegi mõned väga olulised asjad, on jälle meelest läinud ning põhjustanud tobedalt piinlikke situatsioone, siis tekib mingil hetkel vajadus veel juurde väänata, siis käid mööda neid tumedamaid nurgataguseid ja korjad üles unustatud kibedusi, et haavadele soola ja äädikat kallata. Näh sulle, ai, valus, paras, mõnus...

Oh, ma ju tean, et kõik on hästi, ja et praegu on lihtsalt kõigi nende väikeste-tühiste asjade keeristorm. Või siis mõne suure asja, mis on kulgenud omasoodu ja mis on lihtsalt objektiivne paratamatus.

Lõdvestu ja naudi, pole põhjust viriseda, kui sa tead, et tegelikult on kõik kuradima hästi. Pabulad on ainult pabulad, mis siis, et neid on aegajalt palju.

Suuresti loome ise

oma põrgu või paradiisi ja mingil alateadlikul tasandil otsustab "mina ise", et me oleme selle ära teeninud. Mõjutada seda "kohtunikku" on raske, eriti, kui sa parajasti iseenese ehitatud põrgus piinled, aga siiski võimalik.

Viimasel ajal õpetan lastele seda, kuidas mõelda sel viisil, et see, et sa oled õnnelik-olemise ära teeninud, on rahulikult iseenesestmõistetav.