Mälupilt toredast õhtust, kus üks ilus, tark ja ütlemata sõbralik inimene aitas mul ütlemata ilusti, targalt ja sõbralikult mu enese üle naerda :)
See oli tore, olen häbelikult tänulik. Ja pagana naljakas oli see kõik ka.
Kuni ma enda üle naerda suudan, ei ole ma eneseväärikust veel täielikult minetanud, ükskõik kui kringliks ma ennast samal ajal mõelnud olen.
Milline luksus saada selline kõne. Et kas tohiks ühest mu ammukirjutatud loost etendus teha. Et seal on just õige sisu ja inspireeriv ja keskkonda sobiv ja eesti pärimuskultuuri programmi ja... Ja veel sellisest teatrist helistati! Ja ma ju tean selle meeskonna töösid, käisin just ühte vaatamas ja see oli hea.
Sellest loost on ju varemgi tehtud, aga siis tudengiteater, mitte Eesti üks vägevamaid.
Ojee, elu, sa oled mu vastu lahke!
Ootan nüüd huviga NENDE käsikirja.
.. elu mõnu valem peitub õiges konfiguratsioonis: täpselt paras ports pingevaba mugavustsooni tsilli ja täpselt õige kogus vaimsest ja/või füüsilisest mugavustsoonist välja astumist. Kui ühte on liiga palju ja teist liiga vähe, siis pole üldse enam nii tore. Kui on parajalt tasakaalus, on iga minut molutamist ülinauditav ja see üks ja järgmine mugavustsoonist väljaminek tekitab peas lõbusat perutamist. Värelust. Närvi. Naeru iseenese üle. Ebakindlust. Särinat. Julguse ja arguse vaheldumist.
Tõsiselt lõbus.
Võibolla ongi see põhjus, miks ma mõnikord üle tavapärase sõge olen - põnev on sõge olla. Enda peas tekib sellest mingi sisemine tulevärk ja põlemine.
Ühesõnaga, selleks, et elu oleks tõeliselt mõnna, on mul vaja aegajalt laisa kassina päikeselaigus peesitada (soovitatavalt veekogu vahetus läheduses, koos sõprade ja perega - või üksi mõnikord) JA mõnikord on vaja läbi tulerõngaste hüpata, nii et saba suitseb. Siis on hästi.
Elu on nii ilus, kirgas ja põletav, et see on lausa talumatu.
Mul on iseenese peas nii põnev olla, et tahaks kräunuda, mullas püherdada ja suvetuulega mere kohal lennata.
Ma tahan seda kõike ja universum on minu vastu nii kuradi lahke, et see on väljakannatamatu.
Ja kui mul enda üle naermise erilisest lustist veel ei piisa, on mul korraga jälle väga palju energiat metsas joosta, vibu lasta... ja lõpuks ometi üle hulga aja mõtlen lohede peale.
Ja hobused. Ja noavõitlus.
Aitäh, universum, palun piina mind jätkuvalt mu kõikide segaste unistuste kuhjaga täitmise valusa iluga.
