Torus on auk sees

Veider kurnatusetunne süveneb. Jah, ma olen suuteline täiesti adekvaatselt lugema mõttestatult, kuigi kergelt diagonaalselt 120 minutit järjest ca 5 lehekülge minutis erialast teksti ja sellele tagantjärgi asjakohaselt stuktureeritud analüüsi tegema. Jah, ma olen suuteline meelde tuletama kuu aega tagasi korraks nähtud maatriksit ja vastama küsimusele, mis nüüd sellest uuest X vaatenurgast vaadates seal muutma peaks.

Seega ei saa ma öelda, et mu aju 5 protsessorit isegi praeguses seisus kuidagi ülearu kehvasti esinevad.

Aga ikkagi on õhtuti selline "pea on betoonplokk, mille sees toksib üks säilinud ajurakk teisele SOS-koodi" ja kui keegi küsib midagi tapvalt keerulist, näiteks, et mis me õhtuks lastele süüa teeme, siis suudan ainult suud maigutada ja kalapilgul kaugusesse vahtida.

Või siis võibolla on see lihtsalt rõõm sellest, et masin töötab jälle täistuuridel ja nii ma siis lasengi ta töö käigus täiega üle. Üle iga võlli vähemalt viis korda. Just because l can.

No kas tasub?

Aga totaalne sügav kurnatus on küll juba mõnemat aega, vahel ikka lasen päikest peale ja vahel taastub, aga siis läheb jälle aina sügavamaks. Kuskil torus on auk sees, nii et pealekallamisest ei piisa.

Kui süsteem ei toimi, tuleb süsteem korda saada, sest lisaks sellele, et elu peab põnev olema, peab elu ka mõnus olema.

Jällegi, ei saaks väita, et seda poleks üldse - asjaolusid arvestades on elu lausa mõnus, nagu kamin-ilusad-mehed-armsad-lapsed-pits-viina mõnus.

Väsinud olen lihtsalt.

Veider võrdsus

Märkan olukordi, kus vanemad on oma laste vastu absurdselt hoolimatud.

Märkan olukordi, kus lapsed on oma vanemate vastu absurdselt hoolimatud.

Kui mitte muu, siis selles veidras võrdsuses on midagi, mis paneb mind aegajalt inimestest küllastuma, ja seda mitte ülerahuldatud, vaid pigem kurval, võõrastaval, pettunud moel, vajadusest eemalduda, tundest, et tõesti on kõrini.

Õnneks märkan olukordi, kus vanemad on oma laste vastu mõõtmatult hoolivad.

Õnneks märkan olukordi, kus lapsed on oma vanemate vastu mõistvad ja hoolivad.

Õnneks on inimlikkus enamvähem tasakaalus, see annab lootust, aga ei tee sita talumist oluliselt kergemaks.

Maailmaparandus ja naiivsuseplahvatus

Eelneva postitusega seotud ja ajendatud järjekordsest uudisest, et laps liikluses surma sai.

Jah, muidugi ma tahaksin, et kogu maailm oleks turvaline, hea ja hooliv koht, et inimesed oleksid üksteisega õrnad, armastavad ja hoidvad, ja et õnnetusi ei juhtuks. Et keegi ei peaks südant murdma sellepärast, et kaotab lähedase ja kalli inimese. Et kõik saaksid elada õnnelikku, tasakaalustatud ja rahuldustpakkuvat elu - ja laseksid teistel samal viisil elada. Et lapsed oleksid hoitud ja kaitstud ja hoolitud. Et vanad ei peaks üksildust tundma. Et KÕIK oleksid hoitud ja kaitstud ja hoolitud ja ei peaks üksildust tundma.

Vaat sellist roosat mannavahtu tahangi tegelikult.

Loomulikult ma tean, et see polegi päriselt võimalik. Inimesed on selleks liiga vastuolulised ja erinevad ning lolle õnnetusi juhtub alati ikkagi. Ja tervet maailma päästa ei suuda mitte miski, isegi mina. Kuigi palun protokollida, et kui see oleks mu võimuses, siis ma kindlasti püüaksin.
Hoolimata sellest, et ma tean nii hästi, kuidas põrgutee on heade kavatsustega sillutatud ja ma tean ka, et ma ei tea, mis kõigi jaoks tegelikult hea on.
Hoolimata sellest, et olen puhas narri arhetüüp, mitte kuningas = see roll sobib paremini neile, kes ei näe korraga nii palju eri tahke = kes nii palju ei kahtle.

Aga kuna ma 99,99999% ulatuses pean võimatuks, et suudaksin kogu maailma päästa, siis ma lihtsalt teen seda, mis on minu võimuses. Kaitsen oma lähedasi, oma karja, ja hoian neid, kes on minu suutmise piirides. Ja kui sellest muutub mulle kallite inimeste elu paremaks, kui suudan ära hoida mõne halva nende eludes, siis olen ehk kogu maailma muutnudki kübekese paremaks. Tore lisaboonus muidugi, et muudan paremaks just seda maailmanurka, mis mu enese hingele kõige lähemal - kui praktiline.

Selle varjukülg seisneb selges piiritõmbamises ja valikute tegemises, kes kuulub karja ja kes mitte. Keda suudan hoida/kaitsta, keda mitte. Mitte, et mulle korda ei läheks - nagu öeldud, ideoloogilisel tasandil meeldiks mulle, kui kaitstud oleks kogu maailm ja kõik olevused selle sees, aga mingi sügav praktilisus ja selge arusaam oma võimete piiridest hoiab mind kogu maailma muresid enda õlule võtmast. See lihtsalt pole jätkusuutlik, on ennasthävitav ja parem teen head oma võimete piirides, kui põletan ennast mõttetult läbi ja ei tee sedagi.

Nii juhtub, et piire tõmmates aktsepteerin ka oluliselt kergemini neist väljajäänute õnnetusi
 - välja arvatud, kui õnnetus juhtub lastega. Oh. Suurtest eeldan, et nad suudavad end ise kaitsta, on piisavalt tugevad ja arukad. Ja kui ei ole, siis pole lihtsalt midagi teha, nõrkus/saamatus/elujõuetus täiskasvanu omadusena ei ole midagi, mida ma hindan. See, et lapsed vajavad kaitset, on aga minu maailmas nii enesestmõistetav. See, kui mõni neist olulisel hetkel sellest kaitsest on ilma jäänud, puudutab mind alati valusalt.

Võtted, mida ei tohiks kasutada

Ei ole tark mõte pühapäeva õhtul hakata põnevat raamatut lugema, no ei ole tark mõte. Eriti, kui plaanisin esmaspäeva varahommikul trenni minna. Hea, et enamvähem viisakal ajal töölegi jõudsin...

Aga seekordne põnev raamat ei olnud nauditavalt põnev, vaid painavalt põnev. Vastikult põnev ja mitte heas mõttes. Põnevus iga hinnaga, hmm... mulle ei meeldi, et selliseid võtteid kasutatakse - ja et see mulle nii tugevalt mõjub.

Seda raamatut lugedes avastasin lihtsalt veelkord, kui väga mind tegelikult häirib see, kui isegi väljamõeldud loos lapsed, eriti kõige pisemad ja abitumad, kuidagiviisi ohus on. See tõenäoliselt näitab, et mul on normaalsed liikisäilitavad emase olevuse instinktid ja et olen selles asjas puhtalt oma hormoonide ori, sest see, kui lapsed kuidagiviisi haiget saavad, keerab mu nii põhjani tagurpidi, mitte mingit ratsionaliseerimise võimalustki ei ole. Ma täiesti tõsiselt vihkan kõikvõimalikke filme ja raamatuid, kus laste ohustamist kasutatakse kui põnevust kerivat võtet - täiega, täiega vihkan. Seda enam vihkan, et see mõjub nii kapitaalselt, olen selle ees suht kaitsetu. Võimatu ennast selle mõju alt "välja mõelda". Eriti hull on, kui see oht on kuskil õhus ja lugu on samas nii põnev, et pooleli jätta ka kuidagi ei saa. Painav kogemus. Õeh.

Seekord päästis mind loo painavast lummast välja uni, mis ühel hetkel ennast enam edasi lükata ei lasknud. Korra juba välja tulnuna enam loosse tagasi sukelduda küll ei taha. Eriti, kuna lugeja on täiesti passiivne roll, ma ei saa loo muutmiseks midagi teha. Kui lapsed on ohus, siis tahab absoluutselt kõik minus võidelda ekstreemse piirini, et neid kaitsta - ja kui ma seda teha ei saa, siis lähen lühisesse. Ilmselt on see abitus osa sellest painest.

Häh, muidugi saan ma lihtsalt raamatu lõppu kerida ja saada kinnitust sellele, et ei, kõik korras, kõik jäid ellu, see on kergendus, aga see ei muuda oluliselt loo käigus läbitud kannatusi - ei tegelaste ega minu kui lugeja omasid.

Odav manipulatsioon, raisk, pinget kerida laste ohtu seadmisega. Üha rohkem kohtan sellist räigust ka filmides ja iga kord on see minu jaoks hea maitse piiri ületamine - tõesti, pinge ükskõik mis hinnaga. Ei ole mulle. See on midagi nii läbivalt olemuslikku, et "emalõvi" on liiga leebe väljend seda ürginstinkti pealt tekkivat totaalset raevu kirjeldamaks - emalõvi on ikkagi veel mingitki läbirääkimist võimaldav olevus. Reaalses maailmas olen lapsi ähvardavate ohtude / inimeste vastu absoluutselt ühene, sest isegi, kui olen sellele proovinud  mõistusega vastu töötada, siis olen saanud järjekordse kinnituse, et mõistusega tunnete vastu ikka piisavalt hästi ei saa, vähemalt selles asjas.

Jah, see defineerib mind. Korduvalt tõestatud. Olemuslik väärtus. Inimeste suhtes, kes on selle vastu minu sisemise äratundmise skaala järgi räigelt eksinud, lihtsalt lakkab minus igasugune empaatia, ükskõik kui filantroopsed-toetavad-inspireerivad-kaunisilmsed-trubaduursed-laiaõlgsed-eritiägedad ja muud midaiganes nad seni tundusidki. Sellest piirist edasi ei loe mitte miski enam. Nagu öeldud - see on mu olemuslik väärtus, midagi sellist, mida ma muuta ei saa. Ja miks peaksingi?

Mille kuradi pärast väärib järelmõtteid näiteks mees, kes sõitis lapsele otsa ja kadus sündmuspaigalt kummivilinal? Mida loeb see, et ta suutis mind sellele eelnevas elus kunagi seitsmel eri viisil õnnelikult üllatada? Panna õigel hetkel õiges kohas õige muusika? Olla neetult toetav ja andekas? See on umbes nagu võrrelda peotäit kullaterasid tuumapommiplahvatusega. Keda kotib? Peale seda valikut teda inimesena lihtsalt pole enam mu maailmas. Muidugi ma faktiliselt tean, et ta on olemas, faktiliselt mäletan neid kullaterasid ka. Ajus on ta olemas, südames mitte. Nii on.

Lapsi ohtu seadmise võtet kasutavad raamatud ja filmid on tõeliselt vastikud - eriti-eriti siis, kui on nii selge, et lugu võinuks üles ehitada ka teisiti. Kui ma kogemata tõesti hetkeks ka sinna vajuvasse liiva jalgupidi kinni jäin, siis see tõesti pole koht, kuhu tagasi hüpata. Mis siis, kui selline võte korraks töötabki ja lahtipääsemine võtab aega? Vähemalt oma lõplikku tähelepanu saan autorile keelata.

Elu jäljed põrandas

Meie perel on üks üsna omamoodi kiiks - ehitusteraapia. Seetõttu on mul õnnestunud elada enamus elust pideva remondi tingimustes. Ja mitte seetõttu, et remont venib, et see üks õnnetu sein on kolm aastat värvimata ja viimane liist ripakil - ei, vastupidi. Remondid toimuvad uskumatu kiirusega. Põrand, mille laudu paps hommikul ostma läks, on õhtuks pandud. Neid remonte lihtsalt on äärmiselt palju ja sagedasti, sest nii suures majapidamises on koguaeg võimalik midagi paremaks teha - või siis lihtsalt ümber teha. Elu mõjutab see mitmel viisil - no näiteks seegi, et pagana raske on üles leida üht nendest kümnest tuhadest raamatust, mis lisaks inimestele meie linna- ja maakodu asustavad. See, et raamat sai kaks aastat tagasi pandud riiulisse x, suurt ei päästa, sest tõenäoliselt on vahepeal ehitatud juurde suur hulk riiuleid ja raamatud on ennast maagiliste jõudude abil ümber reorganiseerinud. Raamaturiiulid meie majas toimivad mingil sarnasel viisil nagu Sigatüüka trepid.

Remondi suurmootoriks on muidugi mu isa, kelles on konsentreerunud sünnijärgse maamehe tohutu töövõime, 2 meetrit toorest jõudu ja väga hästi töötav insenerimõte. Visadusest ja järjekindlusest rääkimata. Millele siis aasta-aastalt lisanduvad kogemused on ammu ületanud "väga vilunud" tasemejoone ja jõudnud kuhugi "teab une pealt, kuidas ehitada sauna, seina, kaminat ja tugitooli - ja on ehitanud neist enamuse."

Nii ongi meie maaresidentsis üheks "suveprojektiks" kogu talukomplekti laastukatused, muuhulgas jõudis valmis ka suveköögi ja lastemaja, aga, nojah, uue sauna ehitus jäi siis järgmiseks suveks. Neid ehituskihte jätkub meie kodudes nagu puutüves aastaringe.

Ning kõiges on oma hing sees. Lisaks on käsitöös mõned konarused või ebatäiuslikkused, mis teevadki asja lahedaks. No näiteks on mu magamistoa laes siiamaani näha see koht, kus isa laudade peitsimise pooleli jättis ja jalgpalli vaatama läks - no ja ma ju rääkisin talle, et kui ta tingimata tahab ise teha, selle asemel, et mind ära oodata, tehku laudhaaval, mitte viis lauda korraga. Laudhaaval nimelt ei jää värvijutti, kui töö vahepeal pooleli jätad. Aga, ausalt, siiamaani on mul seda kerget värvilainet märgates soe tunne sees. Mitte see, et pagan, ma ju ütlesin, porin-porin ja nüüd on mul laes kümme aastat tagantjärge värvilaine, mida keegi teine muidugi nähagi ei oska, aga mina ju näen ikka, vaid see, et ooo! Minu! Issi! on nii inimlik ja siis soe ja hoitud tunne sellest, et see üheskoos tehtud töö sellisest väikesest naljakast märgist ikka ja jälle meelde tuleb.

Ema siis muidugi ohib jälle natuke peale suuremat ehitusmaratoni,  koristab järgmise kihi betooni- või puidutolmu kokku ning katab mõne visuaalselt vähemõnnestunud teose hädapärast päästva tekstiiliga. Aga ausalt öeldes on ta oma vaiksel "märkamatult" inspireerival viisil ilmselt ka üsna paljude ehitusideede taga.

Ja mulle ka meeldib! Täiega! Nojah, betoonseina lõhkumises ei ole ma siiski nii tulemuslik kui isa, kuid 4-5 tundi labidaga maad kaevata järgmise vundamendiaugu jaoks on puhas lust. Järgmised viis tonni telliseid ümber laduda - tänan! Lihased ruigavad rõõmust ja maailm laseb ennast heatahtlikult luua. Või siis kõikvõimalike esemete peitsimine, värvimine ja lakkimine. Ühe tööobjekti kollektiivsel remontimisel märkasin, et hmm... ma vist tõesti oskan seda asja - mis objektid teibiga üle tõmmata, millise töövõttega värviservadesse teip nii sättida, et oleks mugav ja pärast ilus; millise pintsli või rulliga millist otsa värvida, kui mitme kihiga katta. Mitte, et ma nüüd mingi professionaalne maaler oleks, aga ma olin kõiki neid asju nii palju katsetanud, netist lugenud, värvipottidelt sõrmega järge ajanud, et mingi kindlus ja asjatundmine on tekkinud.

No ja see on nii mõnus! Selline sügav ja tõeline loomingupuhang. Istuda, tass kohvi käes, poolvalmis (või vahelduseks jälle poolvalmis) ruumis ja ette kujutada. Milline värv siia sobiks? Millise viimistlusega põrandalauad üle lasta? Kuidas ehitada sinna need kapid ja riiulid, et need oleksid perfektselt mugavad ja vastaksid tuppa siseneva inimese igale käeliigutusele. Ja _kui_ seal on kast, siis kui palju jätab see ruumi kapiuksele? _Või_ peaks seal ruumi säästmiseks olema lükanduks?

Ja siis võtta ja need mõtted ükshaaval tegelikkuseks luua. Kõigepealt joonistada. Mõõtudega mängida. Siis käia ja osta kogu materjal kokku, laudadest viimistluseni. Siis nokitseda, katsetada, nühkida, lihvida, lakkida.

Mingeid lambikupleid olen ma katsetades ja katsetades teinud viis tükki, enne kui tehnika kätte sain, mingid omad trikid juurde lisasin ja täpselt õige õnnestus.

Milline rahuldus! Ja iga kord sellest esemest mööda minnes meenub kehas see väike loomiserõõm ja rahuldusetunne. Isetehtud keskkond on täielik loomerahulduse salvesti, järelikult.

No ja nüüd jõuan asjani ka - meie kodupõrand sai kunagi kümme aastat tagasi koos isaga tehtud. Tema pani lauad, meie lihvisime ja õlitasime. Õlitamine on mõnus neegritöö, kuivadesse laudadesse läheb seda õli ikka ämbriga sisse - ja siis tuleb seda sinna toore jõuga veel sisse lükata, mõnes kohas aitab masin, aga mõnes kohas peab käsitsi tegema (tere tulemast, seljalihased), ja siis peab seda ahviarmastusega poleerima, et läikivat ebaühtlast kihti peale ei jääks. Mäletan, kui heledad ja siledad need lauad siis olid, lõppkokkuvõtteks käisin nad ju viimase poleeriga kõik, ükshaaval, suure hoole ja armastusega käsitsi üle. Iga sentimeetri.

Väga ilus tuli.

No ja nüüd sai tehtud üle hulga aja suurem üleõlitamine. Võtsin mitu õhtut selleks, et kogu põrand uuesti läbi töötada. Masinat ei hakanud seekord võtmagi, käsitsi on täpsem. Saigi mitu õhtut ja pool ööd takkaotsa põrandal roomatud, laudu õlitatud ja silitatud ning see oli pagana põnev. Neist toona nii siledatest ja puhastest laudadest oli päris palju välja lugeda. Tean, kust pärinesid enamus sügavamatest täketest; märkasin suure koera küünte jälgi - ja suure kassi küünte jälgi. Meenus koht, kuhu olin raske vaasi pillanud - ja miks (kerge nukrusevari). Selle nurga vajutas põrandasse sisse vanema tütre beebivoodi (jälle hetkeline meenutus nendest (unistest ja) armsatest aegadest). Tolle nurga põrutas lauapinda vana diivan, kui selle esimest korda tuppa tassisime - ja nii lõputult edasi. Lasin sõrmed üle tolleaegse töö ja vahepeal elatud elu jälgede. Lihvisin mõned teravamad nurgad ühtlasemaks, aga maha ei raatsinud midagi kustutada, ja hoolitsesin põranda jälle üle. Koos kõigi elujälgedega. Minu isa pandud lauad. Meie tehtud jäljed, õnnelikud ja kerged ning kurvad ja rasked läbisegi, aga kokku just õiged, kokku ilus ja hea.

Mingil sarnasel viisil on ehitamiste aastaringid ka meie maakodus, aga seal on põlvkondi palju rohkem - vanavanaema käsikivi, vanavanavanaisa ehitatud maja, vanavanaisa ehitatu ja istutatu, vanaisa... ja isa... ja ema ja minu. Sellepärast ongi seal aianurgas kiiges istuda ja seda kõike sisse hingata sügavaim meditatsioon, mida seni olen kogenud.

See, kui suur, armastav ja rahuldustpakkuv looming on ehitamises, on lihtsalt... rõõm. Ma ei ole koristamises just ülearu osav, ma ausalt parema meelega ehitaks või teeks remonti - selle jäljed on jäävad kauemaks ja rõõmustavad hinge palju pikemat aega pealegi.