Läksin oma lemmikkohvikusse, et tunnike selle suurepärast õhustikku nautida. Jah, mul oli seal ka töö kaasas, aga kõik need pisikesed imelised detailid seal hellitavad mind ka siis, kui tööd teen. Või siis... tegelikult ongi ju see töö ka üks neist asjadest, mille olen ise valinud = mida tahan teha. Aga see selleks.
Teenindaja leti ääres naeratas, tegi küsimata mu lemmikkohvi ja pakkus just selle õige makrooni. Pilk ajakirjavirnale tõi meelde ühe valus-magus-naljakas-hullumeelse mälestuse, muusika meenutas teist samasugust. Märkasin lauda valides üht ema kahe tütrega oma värskeltpressitud mahlasid joomas - sügav empaatialaine käis must üle ja pani varbaotsteni naeratama. Üks vanem mees istus teise lauda, sättides oma tütre - või siis väga noore naise, mis on ka okei - mantlit paremini tooli peale, kui too neile teed tellima läks.
Lugematud väikesed armsad ja hoolivad liigutused kõikjal mu ümber, inimlikkus ja lähedus selle kõige paremas mõttes, naeratused, puudutused, hetked.
Ma lihtsalt tundsin, et kõik on hästi, ma armastan enamust maailma ja maailm armastab mind vastu.
Ja makroon oli meeletult maitsev.
