Odessa jätkub ja olulised mäluvaiad

 Hea sõber raiub kivist välja suvekonservi. Ma olen selline helbeke, kirkat ei viitsi tõsta, ma siis kirjutan siia, et saaks ka konservi - ilusad mäluvaiad purki pandud ja purk meelde riiuldatud.

Vihmajärgselt kirgas ja rikkalikus pärnaõielõhnas soomaine jõgi, mida mööda sai kanuudega mõnusalt kulgeda. 

See tunne, kui saad "Sõrmuste isanda" filmidele isetehtud lastega ringi peale tehtud. Pärandi edasiandmine missugune. Loomulikult meeldis neile ka Legolas (kõikidele alla 20-aastastele meeldib, mhmh), aga üks piiga nõustus, et Eomeril ei olnud kah miskit viga. Ja jaaaaa, lõpp oli tõesti kurb. 

See hetk, kui mu laps ütleb, et aitäh, emme, mulle meeldis iga hetk sellel reisil, teiega koos on nii hea olla.

See mälestus, et kui oli tõeliselt raske, on keegi hea, tugev, tark ja kannatlik, kes võtab niiviis ümbert kinni, et igasugune mure laheneb ja hingel on korraga rahulik ja turvaline olla. See veendumus, et ei, ma ei pea olema kõige kurjem hunt karjas, et jah, ma võin olla vahepeal päris väike, väsinud ja räbal ja keegi on, kes hoiab mu nendest hetkedest üle või läbi. Kui see ei ole elu äärmine luksus, siis ma ei tea, mis on.

Muigega mängulised sõnumid, mis ajavad itsitama ja mida on tore mängida. Ning see puhas rõõm, et seda pole isegi viisakuse pärast vaja varjata, sest see on kõigile ühtviisi arusaadav. Ja kui see ei ole äärmise luksuse äärmine luksus, siis - no siis mul suva, teil on minu jaoks mittepädev mõõdupuu. 

 

Elu kummalised olemised üleval ja all

 It´s a tiger, it´s a tiger, on a roller coaster. 

Ehk siis, kohati on julgusest, toorest jõust ja teravatest küüntest natuke vähe abi, kui elu teeb ootamatuid asju ja tõmbetuul vilistab alkarites ning tõmbab põsed ebaväärikalt plagisema, laperdavatest kõrvadest ma ei räägigi. Ole või tiiger, aga kuidagi väga raske on Ameerika mägedel väärikust säilitada.

Fucking mjäu! No see maikuu oli... mõnus ja seda ikka kohe suurte jutumärkidega. Õnneks võtsin puhtast pingest kilode kaupa alla ja olen nüüd nii tundlik-nii tundlik ja kõvasti siredam. Töökaaslanegi tuli ütlema, et õhh, nii värske.

Värske, minu eesel, mul olid lihtsalt silmad suurest hirmust punnis ja põsed näljast lohkus. Euroopa iluideaal või midagi. 

Õnneks sai Korful ohjeldamatult meeletult head värsket kraami süüa (Kreeka salatilett on väärtus omaette), roosat veini juua, oma võbelevad närvid sooja päikese käes laisaks peesitada ja ujuda nii palju, kui jaksasin. Õõõh, mõnus, ilma jutumärkideta seekord. Lihtsalt. Hedonistlik, varvasteni, siis pealaeni ja tagasi. Nii, et lesisin lõpuks rannal nagu ülemääraselt rahuldatud meritäht, käed-jalad seal, kuhu nad parajasti langesid, ja ma ei viitsinud isegi enam silmi ülearu punnitada. 

Ja mis on eriti tore, ma sain aru, kust mingid ebaratsionaalsed pingeseisundid tulevad, ja kuna ma olen eelkõige ratio ja strategio ja analütio, siis kuradile need mõttetud emotsioonid, ma panen nad purki ja nimetan ära. You can name it, you can tame it. Kui ma tean, kus on tegelik probleem, siis sealt edasi on selle lahendamine ainult tehnika küsimus.

Üldiselt, elu on tõeliselt hea. Ja mis eriti rõõmu teeb - see suvi on pikitud suveteatrietendustega, mida vahepeal polnud aega ja ettevõtmist väisata. Suveteatri muinasjutuline elamus, vähemalt üks ooo-asi etenduse sees, klaas (või kolm) kerget veini ja pikk kojusõit härra abikaasaga, kus saame vahutada äärmise ebatsensuursusega KÕIKI mõtteid, mis etendus on käivitanud. Ehh, Odessa.