Üks mõte on see, et inimene kipub teistelt eeldama, et nad käituvad temaga nii, nagu tema nendega käituks, aga peab paratamatult pettuma. Näiteks kasvõi sellegi pärast, et inimesed lihtsalt on erinevad.
Teine mõte on see, et tegelikult on inimene alati üksi.
On võimalik, et nende vahel on väga lihtne põhjus-tagajärg seos. Kui inimesed ei käitu sinuga nii, nagu sina nendega käitud, pettud neis ja tajud üksiolemist seda teravamalt.
Alati on võimalik ennast sellest üle mõelda. Et tegelikult erinevus rikastab ja muu selline joga.
Aga alati on mingid objektiivsemat-sorti kriteeriumid, millest ühine lähtumine on ikkagi põhjendatud eeldus. Vastastikune austus, hoolimine, toetamine. Mitte võõraste vahel, mõistagi, aga lähemas ringis. Ja kui seda pole, siis on pettumus seda ehedam.
Samas on pettumisetunne ühest otsast ka lapsik ja lapsikuna ei taha keegi ennast tunda. Aga alla neelata ka nagu ei taha.
Ma olen inimestest väsinud.
Thursday, November 10, 2011
Subscribe to:
Posts (Atom)
-
Täna on see kooliga alustamine nii temaatiline ja kuigi tegemist on kõvasti, siblin nagu marutõbine orav, tekkis hetkeks mõttekoht. Üks täit...
-
Issand, miukesed seiklused, oipekki ja shallallaa :) Ma olen ikka täiega läbi, aga õnnelikult läbi. Siit moraale: 1. väga pikalt mugavustso...
-
Oli pikk ja väga oodatud vestlus ühe eriliselt toreda inimesega. (Sõber oleks liiga defineeriv silt, kuigi seda on seal kindlasti ka, ja pä...
