Monday, May 29, 2023

Õigluse mõõdupuu

 Üldiselt, ma arvan, et arvestades mu hundivärvi märgistikku (kuhu kohati ka piraadikaptenid ja nõiad ära mahuvad), võib kokkvõttes öelda, et jah, chaotic ja neutral. Pole ma midagi igavalt hea.

Samas, irooniline, kuidas ma kohati pead ragistan sellega, kuidas olla HEA. Ei, õiglane. Mitte-ego. Kõiki asjaolusid kaaluv. Emotsioone tunnustav, kuid neid üldisest otsustusfoonist eraldav. Elu on näidanud, et ma olen üsna konkreetne, kui minu hõimu suhtes lugupidamatult käitutakse. Mõnuga tõmban olulised jooned liivale ja eriti ei muretse. 

Küll aga... küll aga olen ma liiga kannatlik, liiga pehme, liiga... liiga... kuradi märter, kui mu enda karjast või mu enda valitud inimeste hulgast keegi käitub minu suhtes hoolimatult. Venitan seda mõistmisekummi ikka väga kaugele.

Kuidas mitte eksida, kui ma tahan inimese väärtust vaadata, kui mu enda ego on kriimustada saanud?

Võimalik, et mind aitab see sisemine viiking (nonii, järgmine jõumärk huntide ja piraadikaptenite kõrvale?). 

Mis on meie meeskonna sisemine aukoodeks. Code of honor? Olen ma seda ikka piisavalt selgesti sõnastanud või peaks see olema enesestmõistetav? Mis on väärtuspõhine kultuur? Kuidas ma saan seda ise esindada, kus ma selle vastu eksin?

Märkide keel, samas, on paindlik. Hunt siis, kui on vaja vaadelda, kui on vaja karja kaitsta küsimusi mitte-esitava veendunud lojaalsusega, siis, kui on vaja üksinda pimedusse vaadata. Piraadikapten siis, kui on vaja nurkasid loovalt ümmarguseks sõita (bring me the horizon!), nõid siis, kui on vaja inimeste pealoogiat ajada. 

Viiking siis, kui on... vaja. Hundi kannatust ja lojaalsust oma karja vastu nõrkusega segi ajada on suur viga. Lihtsalt need on minu jaoks väga rasked otsused. Kui tõel on nii palju erinevaid varjundeid, siis on väga raske valideerida, mis on kõige õigem tõde, mille pealt on lihtne tugevaid otsuseid teha.

Jajah, nõid, hunt ja piraadikapten ja viiking, see kõik kõlab uhkelt, aga hetkel olen nii mureliku näoga, et lapsed küsivad, kas mul on kõik korras, ja päris ausalt tunnistades, olen jah vahepeal nats nõrk ja endast täiesti väljas, nii et täitsa halb lugu on.

Nõid, hunt, piraat, viiking... ja... ja... ja... hale märg kass, käin ja kräunun nagu s***häda. Noh, vahetevahel. Et tasakaalustada vms.

Hüpohondriline "aga äkki on see patoloogiline?"

Kohati põhjustab ülevõlli eneseanalüüs koomilisi hetki. Aga äkki ma polegi normaalne? Noh, selgesti ei ole, normi piirest kõigun ma ju välja...