Saturday, July 6, 2013

Sentimentaalsusehäire

Võililled.

Pihlakad.

Pärnad.

Kui mul on aega, PÄRISELT AEGA, nende kõigi õitsemist tõeliselt märgata, olen ma eluga lapsikult  rahul. Ei teagi, miks just need, aga nii kuidagi on kujunenud. Kogu see ülejäänud õitemeri on ka tore, muidugi. Samas võiks keegi mu nina ees sireliõitega nõrkemiseni üles-alla hüpata ja peamine emotsioon, mis minus tekiks, oleks ebamäärane mure ta vaimse tervise pärast.

Aga võililled, pihlakad ja pärnad... Neid õisi ei saa vaasi korjata. Ausalt. Võililled näevad juba järgmisel päeval kergelt mädanenud välja. Pihlakaõied panevad toa ootamatult räigelt haisema - nagu oleks sul laua all peidus kaks polkovniku leske, kes kumbki on kasutanud pool liitrit diisli baasil tehtud lõhnavett, kumbki erinevat. Ja pärnaõitel lihtsalt puudub vaasidekoratiivne väärtus.

Võilillede särav kollane kraaviservadel, teeäärtes, õues, ausalt öeldes, korraga igal pool, on nii kompromissitult kirgas. Nende sisse tuleb ise kohale minna, suurema koguse võilillede vahele maha istuda ja lihtsalt olla. Ollalla. Päike ja kirgas kollane. Kohe algav suvi.

Pihlakaõied on nagu viirastused - nad õitsevad nii kiiresti, et sa jõuad seda vaevu märgatagi. Kui hästi läheb, jõuad nende lõhna, mis õues ja kohapeal on hoopis mahedam ja mõnusam, paar kopsutäit sisse hingata, jõuad imetleda nende vahupehmust.. ja läinud nad ongi.

Pärnad. Suve täiuslik tipp. Haldjalikult mahe lõhn iidsete suurte puude all, lõhn, mida ma tavaliselt kohtan öisel jalutuskäigul Toomkiriku juurde.

Pärnad õitsevad praegu. Nüüd.

Hüpohondriline "aga äkki on see patoloogiline?"

Kohati põhjustab ülevõlli eneseanalüüs koomilisi hetki. Aga äkki ma polegi normaalne? Noh, selgesti ei ole, normi piirest kõigun ma ju välja...