How can you...

be ready for life?

Mõnikord

on mul vastupandamatu tung kirjutada midagi geniaalset.

Miks kuradi pärast peab see nii raske olema?!

Kui blond on blond?

Mõnikord tahaks käed üles tõsta või otsaesise vastu külma kivi toetada - oh, elu, kui blond võib olla üks blond?

"Ega meie suhe kellelegi liiga ei tee?" õhkab noor blondiin klassikalises armukolmnurgas.

"Oh ei, kallis, loomulikult mitte! Absoluutselt mitte! Välistatud!" kinnitab mees talle sügavasti silma vaadates.

"No siis on ju kõik korras…" õhkab noor blondiin rahulolevalt.

Kui on tegemist iseenese südametunnistuse puhastamiseks vajaliku hügieenimänguga, siis, heldus, nimetagem asju õigete nimedega.  Ma teen seda selleks, et anda endale ettekääne ennast mitte iseka inimesena tunda - kas selle tunnistamine kõlab siis tõesti NII halvasti?

Vastupidine variant: "Ma küsisin seda tõsimeeli, sest ma OLENGI hea inimene ja ma MURETSENGI selliste asjade pärast" eeldab lausidiootlikku lõppu: "ja ma arvan, et kui mees mulle nii vastab, siis see reaalselt ongi objektiivselt nii ja kõik on siis ju korras ja ma ei pea enam muretsema - mis siis, et teoreetiliselt, elementaarse analüüsioskuse olemasolu korral saaksin ma isegi aru, et tal on terviklik motivatsioonipakett mul suudsilmad täis valetada."

Ja selline lausidiootsus on masendav, palju masendavam, kui olukorra halltoonsuse avasilmi tunnistamine. Kas inimesed nii alaealiselt on tõesti nii… naiivsed? See ei saa ju võimalik olla, ometigi.