Mõnikord ma igatsen võimalust

olla puhtalt keskendunud. Nii palju on neid, kes vajavad tükikest mu ajast ja tähelepanust, ning enamasti saan palju vastu ka, lihtsalt fookus läheb hajali.

Tore on olla ülbe värdjas

"Are you a bank loan? Because you have my interest!"

"Vabandage, kas ma olen tooliga eksinud ja siin on mingi poolearuliste paljunduspunkt või?"

Bwaaah, ma lihtsalt ei viitsi viisakas olla, kui keegi otse mu ajusse sellise ossiplahvatuse saadab. Guugeldame "3 aegade lamedamat külgelöömislauset" ja kanname nad ette kehva aksendiga inglise keeles, sest English on cool.

Ja sellega seoses kohe kaks punkti, kus ma kavatsengi uljalt ülbe värdjas olla, kui keegi natukenegi oma küünarnuki minu lauanurgale - või dekolteesse, nagu ülalmainitud juhul - toetada üritab. Jaa, on tõesti esinduslik DD, aga selle külge on ennast kahjuks kinnitanud kohutavalt õel iseloom ja puhas lust alamõõdulised isendid sõnadega seibideks võtta.

Ja üldse. Kui mul ehk lapsepõlves kunagi mingi hea kasvatus oligi, siis praeguseks on sellest alles jäänud ainult kahtluse vari võimaliku olemasolu kohta ja mitte midagi muud. Ma ei kavatsegi enesekindla ja lolli tölli vastu viisakas olla, aga ma teen seda akuutset mitteviisakust ütlemata malbelt ja nii sügava mõnuga, et selle mõningane ebaausus mind isegi ei häiri.

Kes ajas näpud jagajasse? Ise ajas... Niiiiii kaaaahjuuuu. No ja siis keegi pärast ütles, et kuule, jah, sa suudad sõnadega kõigil juhtmed nii kokku keevitada, et see on lihtsalt ebavõrdne võitlus, vaata, mis sa siis teed, kui tänaval mingi kambaga kokku satud ja on konkreetselt jõumäng.

Ptüi, pean tunnistama, et mul on äärmiselt hea meel, et minu enda näpud ei ole sellesse jagajasse sattunud, aga teisest küljest on ülbe värdjas olla ka selles punnseisus tõenäoliselt pigem abiks, kui seda õigesti teha.

See olukord näiteks, mis oli mulle endalegi üllatuseks -  kui tulin kahe eelpuberteetse tütrega kohvikust nende kontserdi auks jäätist söömast, ning pimedal tänaval kakerdas otse meie tee peal ees kamp ennast seksikaks joonud ebamääraseid kolmekümnendates meesolevusi. Mu piigad kõndisid neist ettevaatlikult kaugemal, vanalinna munakivisel autoteel, aga mina - kontsade tõttu mõistlik valik - jätkasin sellel kahe plaadi laiusel kõnniteeribal, kuigi mingid töllid seal juba varakult aktiveerusid ja hakkasid ajama seda iiveldamaajavat..:"Nnnnooomizzznniiikenanäjjuuuuuziinnüüdnõnnaviiiizzzziüksjjii...."

Nojah, ma olen pikka kasvu ja kindlasti mitte väike habras näjju, ja kuna mu kiiluvees kõndis just täpselt kaks sellist hapravõitu tegelast, siis marssisin sama pika ja jõulise sammuga otse edasi, otse neist kuraditest LÄBI, ja kui see töll mulle lausa ette astus, et mu teed tõkestada, siis pool meetrit enne temani jõudmist ma lihtsalt möiratasin rinnapõhjast talle otse näkku nagu tige emalõvi. Mul ei olnud kahtlust ka, et see vend lendab mul tee pealt eest, mul ei olnud mitte mingit pidurit peal - ja ma lihtsalt läksin temast niiviisi läbi, et ma isegi ei puudutanud teda. Mu ümber oli umbes 70 sentimeetri laiune absoluutse veendumuse puutumatu väli.

Sel hetkel ma tundsin päriselt, misasi on toores alfajõud. Ma olin täiesti veendunud, et mitte ükski neist ei julge mind puudutada ja et sellest mehest ei ole hetkeks ka mulle tõkestajat. Ning see, et ta üldse julges minu suunas midagi nii nõmedat teha, äratas selle brutaalse alfa niimoodi üles, et tänaval nagu muuseas lõvihäält teha tundus täiesti loogiline samm.

Pärast ei suutnud plikad ära imetleda, et oooh, ema, sa läksid niisuguse sammuga, ja kui sa seda häält tegid, siis ta ehmatas niiviisi ära, et ta lihtsalt lendas istukile, täitsa pael, KUIDAS sa seda tegid, nii äge!!

Ma ei teagi, kuidas, tore on olla ülbe värdjas, sellest on mõnikord väga kasu - ja enamasti on vähemalt lõbus, kui töll-erdama tullakse.