Tavaliselt on roolis mõistus ja inimesed, kes käituvad pikaajaliselt irratsonaalselt, väsitavad mind. Nad on küll huvitavad, aga ainult mingi piirini.
Ja tavaliselt on pealegi mu tunded mõistusega üsna samas suunas. Kuigi mõistus on selgesti eesastuja, tunded on tal mõnusalt kelguga sabas ja chillivad seal.
Aga väga harvadel juhtudel on ka minu sees tunded ja mõistus risti vastupidises suunas ja see on veel eriliselt TÜÜTU.
Jaa, noh, ilmselgelt ma ei võida mitte iialgi populaarsusvõistlust. Täiega traagiline. Aga niipea, kui ma peaks reaalselt valima, kas teha kõiki neid asju, millest ma TEAN, et need inimeste peal niiviisi töötavad, või saata see seenele ja olla mina ise edasi: terav, provotseeriv, kiire, keskmisest kuradi palju nutikam ja jobude suhtes kannatamatu, selline, kes ütleb päriselt ka välja, mis arvab - siis no way ma valin ohutu nunnuolemise. (Kuigi muidugi teoreetiliselt oleks tore olla bitch edasi ja ikkagi saada populaarsusauhind. Not gonna happen, though).
Ja noh, ilmselt ka on pisut (jajaaa...) ebaadekvaatne ka 4 tundi järjest ennast kuradi väljakannatamatult piinata lihtsalt selle pärast, et ma suutsin 3 minutiga kiiruse peale ühendada 20-st sümbolist Kreeka jumalate ja mütotegelastega ära õigesti kõigest 17 sümbolit, aga 3, TERVELT 3 läksid VIST valesti. Jajaajaaa, nad olid mitmetimõistetavad, ja mul olid loogilised seosed nii Uranuse, Hera kui Hestiaga, aga ikkagi. Valus! (oleks Uranuse asemel olnud Nyx, oleks megalihtne olnud, aga ei....). Oh, how the mighty have fallen. See, et see on ikkagi päris kobe tulemus, on... noh... keda lohutab?? Ma ikkagi ei olnud absoluutselt perfektne oma soorituses? Mh, ah? (Ja kes on see sitapea üldse, kes naiste aspekti sümboliseerib juurviljavaagnaga? Miks ei võiks see sama hästi olla külalislahkuse sümbol?? Naised ja juurvili... doh. Aga et külla minnes süüa antakse, on kuidagi loogilisem.)
Aaaah... (langeb dramaatiliselt keset põrandat loiguks ja vehib efekti tõstmiseks sureva luigena käte-jalgadega). Kohutav. Isegi õiendada selle juurviljateema üle pole kellegagi...
Ühesõnaga, eks ma joon rummi, halan oma headele sõpradele (kellest on nii palju abi, aitäh), naeran iseenese üle ja saan need tunded kuidagi ennast maha kerima. Aga, nagu öeldud, on see TÜÜTU. Ebaefektiivne, ebakonstruktiivne, äärmiselt irrrrrrelevantne.
(Jah, ja lisaks ma vannun nagu voorimees, teen inimeste üle igasuguse hea maitse piiri nalja (no nagu see, et hmm... jaa... te olete mehega samast külast pärit, nagu klassikaline Eesti crossbreed... Jaa... no neid näiteid on nii palju, et see on selge: I. Will. Never. Win. A. Popularity. Contest. Lihtsalt... see on mu teadlike valikute tagajärg. Ja ma teeksin need valikud iga kuradi kord uuesti.)
Ning mul on privileeg, et mul on sõbrad, kes ütlevad: mhmh, ma saan väga hästi aru, mida sa tunned. Oh, mul on vedanud...
Ja mul on lausa 3 last, kes ütlevad, et ooo, ma olen uhke, et just sina oled mu ema, sest sa oled lihtsalt nii äge. (Ja siis ma olen nii uhke, et just nemad on minu lapsed ja see energia peegeldab ennast edasi-tagasi). Olen ühes vägevas hundikarjas. Jah, olengi hundisoost ja jah, kui ma ka lambanaha peaksin kunagi selga vedama, siis teen ma seda ainult väga olulise eesmärgi nimel ja sülitan pärast villatorte välja ja vannun ühe legendaarselt värvika toatäie.
Veel 2 rummi ja ma võtan seda populaarsussuutmatust kui asja, mille üle uhke olla, mitte asja, mille üle diivaninurgas kägaras tunnelda).
