Vastuolululisus

Üks tore inimene rääkis aususest ja see inspireeris. Ma sain aru, et imetlen inimesi, kes oskavad seda sõna selge ja kirjeldavana näha ja suudavad ennast sellega samastada. Minul on sellega tõsiseid põhimõttelisi raskusi. Minu jaoks on ausus ja mitteteesklemine kaks väga erinevat asja.

Ma ammu juba lihtsalt olen, ammu juba ei viitsi teeselda, mängida kedagi või midagi selleks, et midagi saada või kellelegi meeldida, kedagi rahustada jne. Ma ei tee mitteteeslkemiseks mitte mingeid pingutusi, see lihtsalt ON. Kui kellelegi ei meeldi, siis ei ole see minu probleem.

Aga ausus? See seostub minu jaoks üsna jäigalt "võimalikult tõde-olemisega" ja see on juba nagu mingi teine dimensioon. Ma võin midagi lihtsalt teha, sest see tundub loogilise kulgemisena, kuid kui ma ütleks selle kohta, et: "Ma tegin seda selle pärast, et mulle meeldis" võib tunduda küll ühest küljest õige, aga tegelikult olen ma täiesti teadlik, et see võib olla täiesti vale, kui natukenegi vaevuda mõtlema, sest siis saan ma aru, et ma tegin seda sellepärast, et mul on lapsepõlvetrauma, või sellepärast, et mul oli eile halb tuju ja täna tundsin vajadust kompenseerida… või sellepärast hoopis, et ma olen hea inimene ja see läks kokku mu põhiväärtustega… või sellepärast, et arvestades mu salakavalate komplekside omapära, oli see lihtsalt kõige mugavam lahend.

Kuidas ma saan väita midagi ja uskuda, et ma olen aus, kui ma tean, et asjadel on nii palju erinevaid tõlgendusvõimalusi ja et puhas tõde on miski, mille poole võib püüelda, aga seda saavutada ülima subjektiivsuse tingimustes on praktiliselt võimatu. Püüe olla aus muutub sellises situatsioonis naeruväärselt skisofreeniliseks tagamõtete tagamõtete otsimiseks. Kui aus on võimalikult aus? Mitut infokihti peaks see sisaldama, mitut võimaluste variatsiooni esitama selleks, et mu oma mõistus sellega rahule jääks?

Lisaks veel enesepettus - teadlik või teadmatu. Teadlik enesepettus + püüe olla aus? Või teadmatu? Oeh...

Viimaste aastate jooksul olen märganud kedagi sinisilmselt väitmas midagi, mis lihtsalt ei saa olla tõde, sest kui see oleks nii, oleks see häbiväärselt loll. Aga kas inimene saab musta valgeks väites olla aus, kui see põhineb meeleheitlikul enesepetmisel, millest ta ise tõenäoliselt teadlik on? Kui ta tõesti kõigest hingest püüab uskuda, et must ongi valge? Kas ta on aus siis sellel tingimusel, et ta tõepoolest juba usubki seda? Ja ebaaus siis, kui ta veel päriselt ei usu? Ja kas minu nägemus sellest, mis selles olukorras on tõde, on läbinisti aus, sest kuigi ehk mul õnnestub näha suuremat pilti, näeks keegi kolmas asju veel laiemalt - ning ma olen sellest võimalusest täiesti teadlik?

Ehk siis - kas ma üldse saan siis olla aus või väita enese suhtes, et ma olen aus, kui ma tean, et see ausus on äärmiselt sõltuv ja subjektiivne ning suure tõenäosusega ekslik?

Jah, kui mul on vähegi võimalik, siis ma ei teeskle, sest ma ei viitsi (või võibolla pean seda õigemaks või mugavamaks või….). Päriselt seda välistada ei saa, sest ma olen teeselnud, kui kaalul on näiteks laste heaolu või midagi sellist, mida ma enese hingerahust olulisemaks pean, kuid need on ikkagi äärmuslikud olukorrad.

Aga ma ei ole kindlasti aus, sest ausust kui sellist ei ole minu maailmas üheseltmõistetavalt olemas. Ja peamurdmine selle üle, et kas miski seisukoht on nüüd piisavalt põhjalik, et olla tõelähedane, kas ma analüüsisin olukorda piisavalt terviklikult, et olla aus - see on lihtsalt liiga keeruline, pigem ma loobun sellest hinnangust kui sellisest ja tunnistan ausalt üles, et ei, ma ei ole aus ja ma isegi ei pinguta, et seda olla. Sellest, et ma üldjuhul ei teeskle, peab piisama.