Kuna kõik muu on kuidagi eriti sulnis, siis otsustas elu mulle põnevuse tõstmiseks pisut keerata, seekord (excuse my French) otse tagumikku. Sõna otseses mõttes.
Asi algas üpris süütult - nagu sellised lood ikka. Kusagil sealmaal, mida teoreetiliselt võib juba jala alguseks pidada, oli esialgu tilluke kriim, mida ma üldse tõsiselt ei võtnud. Sest ma olen lihtsalt nii nähtamatu ja kuulikindel ja ausalt, see tilluke kriim oli ikka täiesti alamõõduline. Ma ignoreerisin teda leebe ükskõiksusega ja vist teisel või kolmandal päeval täheldasin, et hmh, pisut ebamugav, just sellises väga mobiilses kohas on mingi väike tüütu häiriv nähtus. Ja mõtlesin, et peaks talle vist plaastri peale panema, et paraneb kiiremini. Aga sinna see minust jäi. Korraga, peaaegu, et üleöö oli tegemist juba vihase paistetuse ja tõsiselt mõõduka põletikuga. Aga kuna mul oli tegemisi kokku lepitud ja mingi pisvinn mind ei takista, siis ma tegin neid tegevusi. Kohati ühe kanni peal, aga ikkagi. Mispeale kuri pisvinn veelgi enam mõõtu ja hoogu läks ja kukkus niiviisi mõistusevastaselt valutama. Minu kõnnak, mis muidu on täitsa sujuv, sarnanes rohkem purjus puujalgse piraadikapteni komberdamisele. Selle peale helistasin lõpuks 1220-te, mis on iga hüpohondriku lemmikliin ja läksin arutelu tulemusenaeile öösel EMO-sse. Sealt öeldi, et jaja, ja väike palavik ka, peab ikka kirurgile (oeh??) näitama, aga kirurg tuleb alles hommikul kell kaheksa, et tulgu ma uuesti. Õnneks tehti väike süst ka, mis punni võitlusvõimu veidi ähmastas, nii et sain enamvähem öösel magada.
Ja siis hommikul sättisin endale riideid selga eelkõige mugavuse järgi, vaatasin, et jah, nojah, juukseid jäid eile õhtul pesemata, aga ausalt, mul oli oma tagumikuga liiga palju tegemist, et teise otsaga vaeva näha, ja nojah... meikima ennast asjaolusid arvestades ka ei hakka. Mingi irooniabakter minus pirises, et jajaa, nagunii näed seal ootesaalis mingit väga erilist tuttavat, kelle silma alla tahaksid sattuda väga sätitult parimas vormis... aga ma lasin sellel mõttel minna. What are the odds?
No ootesaal oli jah jumalikult tühi, paar hädalist seal oli, aga nende sasitud olemisega sobisin ma hästi kokku.
Üks ootamine ühe ukse taga. Teine ootamine teise ukse taga. Lõpuks vastuvõtukirurgi saal. Kena tütarlaps juhatab sisse. Ja siis naeratab mulle laua tagant sõbralikult kirurg... IIIIKS. Millal nad otsustasid, et kirurge tuleb meesmodellide sõjaväelaagrist palkama hakata?? Pikakasvuline, laiaõlgne, imeliselt värskelt lõigatud soenguga, 2-millimeetrise filigraanse hambemerandiga üle lõua, kõrvas imetilluke, kuid väga olemasolev kristall, suured pruunid lopsakate ripsmetega silmad ja lumivalge naeratus.
Klunks. Oeh. Ja mina ühes oma elu räsitumas ja magamatumas, pehmete retuushidega ja lohvakas t-särgis ja... noh... kuusuuruseks paistetanud kanniga. No oleks see Adonis vähemalt paarkümmend aastat vanem olnud!
Ühesõnaga, korraga tundus mõte, et ma pean nüüd ilusti tubli tüdruk olema, voodile kõhuli viskama ja oma peffi paljastama, mulle kuidagi NII palju raskemana, ja seda hoopis teistel asjaoludel, kui ma olin planeerinud. Vandusin irooniabakterile koledat hukku ja tegin asja ära, sest ausalt... no mis mul üle jäi?! Tundsin, et olen saavutanud omalaadse rekordi - mu muidu märkimisväärselt kenas vormis pepu pole mitte iialgi varem olnud ühe meesterahva seltskonnas väiksema dekoratiivse väärtusega kui sel hetkel. Ja see, et see isand nägi välja just nagu kuum filmistaar, ei aidanud sellega leppimisele absoluutselt kaasa. Lausa pisar tuleb silma, kui järgi mõelda... Ja teine rekord kohe otsa - ma ei ole ennast ühegi kauni noore meesterahva seltskonnas lahti riietades tundnud ennast armetumalt kui sel hetkel. Tõesti, selle kirurgi patsientidest vähemalt pooled oleksid talle tänulikud, kui ta koti pähe tõmbaks, siis nad saaksid oma hädadele keskenduda, mitte mõelda selle peale, kui kontrastselt masendavad nad välja näevad. Täiesti kontekstiväliselt, sest tegemist on ju arsti ja patsiendiga... No ei! Kui sa oled naisterahvas ja kirurg on niivõrd rabavalt seksikas, siis pead sa olema vähemalt 120, et sa sellel ennast häirida ei laseks.
Ma siiralt loodan, et mu briljantrohelise ja viinakompressi ühistööna rohelise-punaselaiguliseks töödeldud alaskasuurune kannikas pakkus talle vähemalt professionaalset kaifi üksjagu...
Elu!
(jah, asjaolusid arvestades ei oleks võibolla mu enesetunnet kuigivõrd päästnud ka see, kui juuksed oleksid patsi asemel värskelt pestult kohevad ja õrnalt lokkis ja silmi varjutaks diskreetne meik... aga kahtlus jääb. Ilmselt edaspidi teen ka vahetult enne maailmalõppu korralikult pediküüri ära.)
