Nüüd siis see süsteemne

 Mu tütar kommenteeris mu naljaga pooleks loetletud "alla selle ei ole üldse mõtet mehe kandidatuuri kaaluda" omadusi, et: "Issand, sul on ebanormaalselt kõrged standardid". Selle peale ei jäänud mul muud üle, kui asuda kasvatava lapsevanema rolli ja kõigi oma meessuhete najal talle tõestada, et... aga... so what... mehed mu elus on valdavalt olnud vähemalt kõike seda. Ühe erandiga, aga noh, eks see õppimiskoht on ka vajalik. 

Nii et, suva, et kõrged standardid. Miks alla selle üldse peakski? Ja sain talle tõendusmaterjali abil seletada, miks on hea teada, mida sa tahad ja vajad, et õnnelik olla, ja miks on oluline selle pealt mitte kompromisse teha. Sest noh, tõesti. Selliseid mehi on olemas. Ja piisavalt. 

Ja selliseid suhteid on olemas. Just täpselt nii sügavaid, tundlikke, tugevaid, lõbusaid, usaldavaid, tugevaid partnerlusi. Miks peaks ükski mu lastest leppima vähemaga, eriti kui tõendusmaterjal, et ei pea ja et kui õige suhte/inimese leiad, siis see võib teha kuradima õnnelikuks, on omast käest võtta.

Lihtsalt. Kui tead, mida tahad ja töötad selles suunas, siis lõppkokkuvõttes ehitadki sellise elu, nagu ise tahad. See kõik on inimese enda kätes. 

Need, kes abitult käsi lehvitavad ja väidavad, et keegi teine on nende õnnetuses süüdi, on minu arvates natuke küündimatud. Või siis mingis väga räiges (õppimis-)faasis, kust nad ikka loodetavasti välja tulevad enne, kui pole hilja. Kuigi muidugi, see pole mingi "nii on mu arvates absoluutne tõde", pigem lihtsalt see, kuidas mina oma kogemuste alusel kaldun asju nägema. See, et inimesed on äärmiselt erinevad, on minu maailmas ka alati aksioom. Neil on vaieldamatu õigus käia oma rada ja mul on vaieldamatu õigus nende sügavatest selgitustest (õigustustest?) tüdineda, kui nad on minu parameetrite järgi ise otsustanud oma elu ohvrina elada.

Ühest küljest jaa, kui olla koos kellegagi, kes teeb õnnetuks, siis ta ju nagu olekski selles õnnetuses süüdi, aga see on ikkagi minu arvates pealiskaudne. Alati on võimalik lahkuda. Ka siis, kui see pole lihtne. Ka siis, kui see on kohutavalt valus. Lihtsalt... kui teada, mis see on, mida sa tahad, ja selle nimel pidevalt tegutseda, siis on päris suur tõenäosus, et see tulebki.

Mul on nüüd uus parasiitsõna: lihtsalt. 

 

Terav ja nukker

 Ühest küljest on selge, et põnevus toimub siis, kui julged mugavustsoonist välja minna. Põnevus hea. Ja tänu riskijulgusele olen elus ikka tohutult võitnud. Samas mugavustsoonist väljas on nii empiiriliselt kui puhtteaduslikult tõestatud, et enese-ebakindluse määr suureneb. Ehk siis - sürreaalne. Tänu suhteliselt suurele baasenesekindlusele lähen tsooni, kus on suhteliselt suur enese-ebakindluse määr. Ehk siis, mida suurem on mu enesekindlus, seda suurem on mu enese-ebakindlus. 

Jajaa, loogiline kõik. 

Muidugi, kui ma sealt korraks tavaformaati, sinna mugavustsooni tagasi tulen, taastub ka enesekindlus ja jajaaajaaaaa, see mugavustsoon on iga korraga suurem. Seda niikuinii.

Lihtsalt hämmastav, millisest uskumatust jurast ma suudan ennast nädalaga läbi töötada ja leida, et mhh, see tõesti ei puuduta mind enam. Minu karja välisel mölaklusel on mulle ikka väga vähe mõju, ükskõik kui räige see ka poleks. 

Teisest küljest taban, et selles seikluses oli siiski miski, mis puudutas isiklikult ja mis muudab õrnemaks/ebakindlamaks kui see mulle meeldiks, aga see on hoopis teine, pigem enese- ja karjasisene nüanss. See muudab mind nukraks ja üksildaseks. 

Jaa, no ma tean, et see läheb üle. Ja ma tean, et Oberon, sa kõnnid ka seekord oma tavapärases "master of smoke and mirrors, but still the same, always the same" julgustava hiiglasena mu kõrval ja lased mul üksinda olla ainult nii kaua, kui ma seda ise tahan, aga, aga, aga...

Täna vaatan ma pimedusega üksinda tõtt ja ma pole eneses kindel...