Ebadiskreetselt

"Kuule, ma vist ei viitsi seksida, mida ma nüüd siis tegema peaks?"

"No sa võid ümber maja joosta näiteks."

"Mismoodi see aitaks?"

"Noh, see ajaks mu segadusse."

Ajutuid hetki

Soe muld lõhnab peale vihma kuidagi väga eriliselt. Viimaselt loengult tulles viis see lõhn kõik töö- ja koolimõtted kuhugi kuklasse punktiks kokku ja silmad läksid algava suve märkamisest suureks nagu liblikal. Et ainult rohkem näha ja märgata iga ainukest võilille, iga ainukest lehekribalat, iga...

Et enam ei oleks seda uimast üllatust, et kontoris tuimalt nühitud tagumiktundide ajal on need lilled tulnud ja läinud enne, kui nad mulle päriselt pärale jõudsid, ja et maikuualgusest on sujuvalt saanud jaanipäev.

Elu on lihtsalt liiga lühike, et hetkegi maha magada ja mingil põhjusel on see sooja maa lõhna täis hetk kuidagi arutult väärtuslikum kui arvutis mahatapetud tund.

Mul on hea meel, et

ma mäletan kõiki oma lubadusi, nii neid, mida olen pidanud, kui ka neid, mida ei ole;

ma jaksan hoolida ka siis, kui see teeb mulle haiget;

ma ei tunne, et halvasti läinu eest andeks palumine mind kuidagi alandaks;

mulle meeldib võita, kui see kellelegi haiget ei tee;

ma tean, et mul ei ole alati õigus.

Selgub, et see kõik ei olegi iseenesestmõistetav ja et ma võiksin enesele tahtmise korral inimeseksolemise eest õlale patsutada - ka see ei ole iseenesestmõistetav.  

Tuleb lihtsalt tunnistada, et

hoolimata sellest, et ma mitmeski mõttes jälle kahe käega lenksu hoian, on kõigil neil läbielamistel siiski oma vastikud tagajärjed, mis ei lahtu nii kergesti kui ma sooviksin. Keskendumisvõime näiteks töötab umbes 10-20% võimsusega senisest ja see on tõeliselt häiriv. Raske on iseendale seda andeks anda, et senise 8-tunnise fokusseeritud tulistamise asemel suudan tunnikese mõttega tööd teha, sedagi lihtsalt tuima tahtejõuga laialivajuvat fookust kokku sundides, mis tavapäraselt lõpeb peavaluga. Mis ei ole minu jaoks sugugi tavapärane seisund.

Uus õppetund - tuleb oma suutlikkuse piiride kartograafiat muuta, olgu siis kasvõi ajutiselt, ja iseendale andeks anda, et ma praegu lihtsalt rohkem ei suudagi. Kuigi tahaks, ma mäletan nii hästi seda, kui ma väga palju, väga kiiresti ja väga hästi suutsin.

Rahu. Üks samm korraga. Küll jõuab jälle. Endale on kõige keerulisem andeks anda, kurat võtku küll - ja võibolla see ongi see "uus must", uus maksimum, uus kõige-kõigem? Noh, kui nii võtta... Kõige-kõigemad saavutused ei saa ju läbi aegade ühte nägu olla.

Oi, kuidas

mulle meeldivad need hetked, mil on tunne, et saan oma sõrmed päris lõimete lähedale ajada, sasida ja sikutada.

Samas see, kui palju ajukeemia hetkeseis maailmataju mõjutab, on ausalt öeldes kainestav. Kas need, kes igasugu seeni vähemalt omaarust targalt kasutasid ja neid paljukirjutatud tajulaiendavaid nägemusi nägid, seda kõike lihtlabaselt ette ei kujutanud?

Peale paari õlut tundun ma endale ka mõnikord oluliselt avarama haardega kui purukainena.

Nali.

Aga äsja nad ju kirjutasid, et aju töötab kerges alkovines paremini. Ja kui me ei usu Delfi teadusartikleid, siis mida me veel usume?

Niisiis - quoting the Hunger Games: "Real or not real?".  Kas kolmandat varianti ei ole?