.... et kuidas ma peale pikka tööpäeva ikka veel nii energiline olen. Ja siis on öeldud, et mul on kõrge energiatase. Ja värki.
Esimesele küsimusele on lihtne vastus: kurat, ma töötan koos nii toredate, tarkade, toetavate ja inspireerivate inimestega, et tööpäev mitte ei tühjenda mu patareisid, vaid täidab neid.
Põhiväljakutse on see, et õigel ajal päev lõpetada, et mitte unustada ennast mingi mõtte kallale tööle pikemaks ajaks. Ja noh, siis väsib lõpuks riistvara ära, kuigi tarkvara muudkui kihutaks tööteemadel edasi.
Tõde on selles, et mul on lihtsalt mingi treenituse tulemusena tekkinud oskus oma ekstravertseid perioode natuke ajastada. Ja eks selle miinuspool on see, et õhtuks mehega ma enamasti ei jõua nii palju, kui tegelikult tahaks. Sest kuhugi peavad need introvertsuse episoodid ka ju poetuma, kuigi tore oleks neid ajastada uneaega või midagi...
Samas, hiigla lahe on ka mõnikord härra abikaasaga veel peale mõistlikku magamajäämiseaega veel jutustada ja leida, et jaaa, kümme aastat koos, aga ikkagi on kahju magama jääda, sest nii hea on koos olla.
Universum on minu vastu lahke. Nii lahke, et mul oleks hädasti vaja seda 200 eluaastat, mida ma just lastele lubasin, nii kuradi tore on.
