Heas mõttes küllastunud

Kolmepäevane mängulaager väga heade sõpradega, küllusliku toitlustusega, kergelt doseeritud tinapanekuga ja üha jaburamaksmuutuvate naljadega on õnnestavalt kurnav. Ilmselt mängisid oma rolli ka lõpuks ometi suviseks hakanud päike ja rannaskäigud ning ootamatult külla tulnud kallis/oluline/eriline inimene. Ja ka see, et mäng muutus süvitsi sisse elades nauditavalt tõeliseks - kuigi nauditavat polnud tegelaste käekäigus seal mängus muidugi suurt midagi. Või siis oli oma osa kurnatusest ka selles, et kogu see aeg oli mängutegelastel vihm, külm, tagumik paljas, kuid see-eest pekid kuninglikult leekides, mida kõlbab väga hästi iseloomustama vangi hüüatus vangivalvurile: "Kui sa mind lööd, siis ma vastu ei hakka!".  Oli jah parajalt ärakeeranud olukord, nagu öeldud, õigemini - ärakeeranud olukordade paraad, peast kinni hoidmise, ninastpurskava naeru ja jaburate mõtete festival.

Järgmisel päeval oli nii heas mõttes kurnatud olla, et pikka aega pole saanud. Isegi peale kolme väga õnnestunud S-i kombinatsiooni ei pruugi alati sellist totaalselt läbitöödeldud tunnet olla.

Nii et kui kunagi peaks kaua aega kuival olema, siis on vähemalt teada, et õndsalt naeratava ja totaalselt läbitõmmatud rahuloluseisundi saab ka väga hea mängusessiooniga kätte. Mõte, mida mustadeks päevadeks kõrvale panna.

Kummal on valusam

Keegi ütles, et lihtne on niiviisi pidevalt rõõmsameelne olla, kui elus midagi hullu juhtunud ei ole.

Veider mõte. Muidugi on tal raske, saan sellest täiesti aru, elus on vahepeal väga raskeid ja keerulisi asju ning mõnikord kipub see "vahepeal" liiga pikaks venima. Saan aru, liigagi hästi ja ma ei pisenda sugugi tema läbielamisi. Aga see, et ma olen üldiselt rõõmsameelne, sest (sest järelikult) on mul elus kõik hästi olnud, on nii veider eeldus. Huvitav, miks ta arvab, et kui mu emotsionaalne tasakaal on enamvähem õnneliku skaalas koguaeg, energilisest ja optimistlikust halvimal juhul veidi üllatunu ja väsinuni, kuid õnnelikuni sellest hoolimata, tähendab see automaagiliselt, et ilmselgelt ei ole ma elus eriti midagi hullu läbi elama pidanud?

Nojah, ta ju ei tunne mind hästi, see oli kõigest selline pealiskaudne pisiloba.

Aga. See eeldus siiski häirib mind pisut, sest kuigi jah, ma olen kõigest lõpuks läbi ja üle tulnud, noh... heh... jah. Ei hakka mina oma lahinguhaavade sügavust ja pikkust turuplatsil lahkama, aga väikesed ei ole nad sellest hoolimata. Jah, ma taastun kergesti ja mu meeleseisund on by default rõõmsameelses, aga kui süveneda, siis see on suuresti ka tänu mitmele üsna ulmelisele jamale, millest olen läbi tulnud. Kaks neist on potentsiaalselt permanentselt vigastavad, kolmas ka paras pikaajaline (veerand sajandit võiks juba pikaajaliseks nimetuda) ajupenetratsioon, aga ma lihtsalt ei vigastunud.  Fast regen, läksin läbi, tulin välja, elasin üle, kasvatasin uued käed-jalad. Vigastumatuse üks oluline põhjus oli aga ka see, et oi, kuidas ma ei tahtnud õnnetu olla. Või noh, sealne põhjaskaala oli tuimusest (parimad hetked) emotsionaalse agooniani, kus lihtsalt nii kuradi võimatult valus oli olla, nagu oleks verilihal soolapütti topitud. Noh, nii, kergemal juhul kestis see mõistagi vaid kõigest mõne aasta jagu. Ilmselt on paljudel hullem, ilmselt on paljudel kergem, aga "mis mul viga õnnelik olla" poleks ma enda kohta küll ütelnud. Pigem naeran paljudele elujamadele lihtsalt näkku, sest, hei, mida on nad võrreldes sellega, mida ma samuti tean. Üks väike varblasepuuks ainult.

No ma saan aru, et kui parajasti endal hullult valutab, pole mahti märgata, et teised on ka elusad inimesed, olgu nad siis kasvõi rõõmsameelsed. Nii, et olgu ta sellega. Võinuksin ju talle öelda, et kuule, kui mina saan õnnelik olla, siis annab see pigem lootust, et sina saad ka. Aga kes olen mina teise inimese sisse nii sügavalt nägema või mõõtma, kummal on valusam. Või kummal on kergem või lihtsam.

/Mul on siis nüüd see tüüpilise tolerasti häda, et kui annan temale vabaduse olla täpselt temasugune, mitte mingi stereotüübi teadmatu esindaja, siis häirib mind, et ta mulle samaga ei vasta. (Kas ma saan üldse olla erinevuste suhtes tolerantne, kui ma ei tolereeri teiste õigust olla erinevalt minust ebatolerantne? Jaaa, ma tean, tolerantsi paradoks tuleb pisiskeemina niiviisi naljakalt otse näkku.)/

Aga, aga, aga... õienduseks võin lihtsalt väita, et minu meelest annab tema lähenemine väära tulemuse. Tean nii mitmeid rõõmsate silmadega inimesi, kelle selja taga on nii palju läbielatud jõhkrusi, et minu omadki tunduvad üpris väikestena. Oi kui rumal oleks nende elujaatavat hoiakut nähes nende mineviku üle nii pealiskaudselt otsustada. Kui mingi lähenemine annab selgesti ebatõese tulemuse, siis võiks see ju olla miskitpidi kriteerium seda kehvemaks pidada.