Saturday, December 20, 2014

Oma reaalsuste valimine

Tegelikult haakub see jutt varasemate sissekannetega tõe äärmisest relatiivsusest/subjektiivsusest, inimeste valikutest ja ise omaenese elu loomisest, nii heas kui halvas.

Jah, ja loomine on ka hea sõna ja kukele need, kes väidavad, et nad ei ole loovad. On ikka, iga hetk loome me kõik omaenese elu, iga hetk on looming. Jah, teeme seda nö kätteantud materjalidest; jah, see looming on ainult nii hea-halb, kui me oskame - aga ikkagi. Loomine on siis esimene kolmest nurgakivist.

Teiseks on tõe praktiliselt täielik relatiivsus, inimese suutmatus toota nö. pehmetes teemades puhast tõde, kuigi isegi matemaatilistes distsipliinides ei ole 2+2 alati 4.

Ja kolmandaks on pidev valikute tegemine, mis on selles mõttes samuti üsna fucked up, et ka valimata jätmine on valik. Kohati tundub mulle, et elu dünaamika ongi pidev valikute tegemine, valikud liigutavad meid edasi või tagasi või hoiavad paigal. Siinkohal on loomine ja valikute tegemine mu peas mingi määrani kattuvad, kuigi mulle meeldib valikuid pigem üheks meetodiks ja loovust mitmeid meetodeid kasutavaks kerge jumaliku säraga vooks pidada.

Kogemustest meenub sügav hämming, kuidas on võimalik minu arvates faktiliselt tõestatavate sündmuste üle ennast pooleks vaielda täiesti intelligentse inimesega, kes kirglikult eitab "toimunut" - ja tõestab seda vähemalt oma arust sama vääramatu faktilisusega. Olukorra tragikoomika on selles, et mõlemal on toimunust radikaalselt erinev pilt, täielik veendumus oma faktide paikapidavuse kohta ja siiras usk, et tema tõde on õige tõde.

Valgustav hetk iseenesest. Elu loomine + tõe relatiivsus + valikute tegemine = just sarnane olukord. Me lõime kumbki endale elamiseks sobiva mudeli, leidsime sellesse sobiva tõe ja valisime seda reaalsust elada kirgliku veendumusega oma õiguses.

Klassikaline "mõlemal oli õigus või kummalgi polnud õigus" olukord. Ega elu pole raamat, kus autor annab toimuvale ühese sõnastuse, elus ei ole seda "jutustajat", kes lahkelt konteksti kirjeldab ja teab, kas kangelase silmist purskusid viha- või kaastundepisarad; olid tal lihtsalt närvid läbi või silmad väsinud.

Kuna objektiivset tõde meie peades meie elude kohta praktiliselt ei eksisteeri, siis äkki pole mõtet selle "päriselt" või "tegelikult" reaalsusega üldse ülearu punnitadagi. Me nagunii loome suuremal või vähemal määral praegugi oma reaalsuse ja tõlgendame toimunut meeletult subjektiivselt. Loome "faktidest" mudeleid, mida me kas teadlikult või alateadlikult peame endale sobivateks. (Miks ma seda alateadlikkust rõhutan - olen üpriski veendunud, et teatud varastes eluetappides shaboteeris mind alateadlikult mu enda ebakindlus, mis kippus väitma, et ma ei ole head elu/edu/mida iganes head ära teeninud. Õnneks läks see küll peagi üle, aga jäi kogemus, mida on tark meeles pidada.)

Nii võib näiteks joodik, kes end põlastab  suutmatuse pärast joomist maha jätta, luua endale uue, subjektiivse tõe reaalsuse, kus ta tegelikult ei ole alkohoolik, vaid lihtsalt veinisõber, ja valida seda elada, sest on nii palju õnnelikum ja rahulolevam. Mis siis, et teiste poolt tajutavad tõendid vihjavad vastupidisele. Teiste poolt tajutavad tõendid ei ole ju ka kuigi objektiivsed - olen näiteks saanud sügava põlastuse osaliseks: "Sa oled ju _joodik_!!!", kui olen sünnipäeval joonud paar klaasi veini. Aga see oli lihtsalt subjektiivne tõde teisest äärmusest. Ja lõppkokkuvõttes ei saa ka need mitte-äärmuslased joodikut veenda, et tal on probleem, kui ta kord nädalas kaineris magab - tema reaalsuses see nii ei ole. Kas on keegi kõrvalseisjatest, kes võiks objektiivselt väita, et ta teab, milline joodiku elu seestpoolt vaadates tundub ja et too oleks kindlasti kainena õnnelikum? Võibolla on ka tema banaan seestpoolt suurem kui väljast.

Niisiis, miks ei võiks ma siis võtta mingi teema, mis minu reaalsusesse ei sobi (kasvõi rasedusega kaasnev hiiglaslik kehakaal), muuta seda enda peas kuidagi oluliselt meeldivamaks ja siis valida elada selles reaalsuses. Me nagunii teeme seda nii tihti, sageli ignoreerime ebameeldivat või püüame sellele leida õigustusi. Aga mõnikord ainult ignoorist või õigustustest ei aita. Miks siis mitte tegutseda otsustavamalt. Me ei pruugi ju luua vaid oma tulevikku, vaid saame sama hästi ümber sõnastada ka mineviku ja oleviku. Meile sobivaks. Kui miski minevikust jääb ikka väga kripeldama, siis tuleb see minu äärmiselt elujaatavas maailmas lihtsalt brutaalselt üle kirjutada. Eriti, kui see ongi tunnetuslik või lihtsalt sõna-sõna vastu või lihtsalt... väga erinevalt tajutav situatsioon.

Ma absoluutselt ei luba, et kõik, mida te minu/mineviku kohta teate, on tõde, sest tõde ei ole olemas. Küll aga on see reaalsus, mida ma olen valinud elada. Oo, ja eriti lahe on see, et ma üldjuhul ei valeta, sest ma sügavalt ei viitsi, aga see ei tähenda põrmugi, et ma pole kunagi teadlikult või alateadlikult (oma) reaalsust muutnud. ;) 

Monday, November 24, 2014

Kassikohvik Nurri, kassiahastus või kassiahistus

Käisin kassikohvikus, sest selle mõte mulle meeldis. Kassikohvik on nimelt kodututele kassidele kodude leidmise projekt, kus kümmekond kassi külalistega koos toimetab ja kust siis sobivuse korras endale selle õige kassi võib leida. No ja lisaks toetab see üritus ilmselt ka kasside toitmist-katmist selle vahepealse aja jooksul, kui nad veel kodu leidnud ei ole. Igati tore mõte ju.

Ainult, et... nojah. Ok, ärme ole rajukriitilised, ütleme, et alguse asi ja et alati saab ju paremaks. Kuigi sellise kohviku puhul on esmamulje ikkagi oluline, kui see on väga kehv, siis jääb see teist korda tagasitulemine kusagile väga hüpoteetilisse kaugusesse, missioonist ja visioonist ja heategevusest hoolimata.

Ehk siis siin see kassiahastuse osa:

- kurat, NII külm on! Kohvikul on muidugi üks suur akendega sein, või siis suured aknad, mis ongi peamine sein - see nagu füüsiliselt seletaks, miks. Aga organisatoorselt? Ja kui juba paari soojakraadi juures on kohvik ikka nii uskumatult külm, et mantlit maha võtta küll ei taha, siis mida tehakse, kui talv kohale jõuab? Ja üldse, ilusast ideest hoolimata... NII külm?!

- kuradi-kurat, NII kõva on! Ja mitte heas mõttes kõva, ikka selles halvemas. Isegi minu õnnistatud kehakumeruste juures on planklaua peal või plekktooli peal lihtlabaselt ebamugav. No okei, ma saan aru, kui koht ei ole pikemaks istumiseks mõeldud... Maksad oma pileti, lonksad kohvi kiirkorras kõhtu ja teed ruumi järgmisele kassiabistajale, keda ma küll ühtegi otseselt ukse taga kügelemas ei näinud. Aga mine sa tea. Või kui plangu peal istumine peaks sind panema kodutute kasside vaevadesse kuidagi empaatilisemalt suhtuma? Väga kaval... Mis aga istekoha kõvadust ei vähenda mingilgi moel. Lõpuks, kui ma olin seal tükk aega mugavamat asendit otsinud, nägin nurgas mingit halli hunnikut, mis (vist?) oli patjade virn, kust oleks võinud piinade leevendust otsida, aga ma polnud päris kindel - ja padjad olid sellise kujuga, et tooli peale (mis oli ainus variant istuda külmast aknast eemale) nad kohe kuidagi ei sobinud, nii et jäi siis nii.

- issand küll, kui kõle siin on! No ma saan aru, et ruume polnud palju valida ja et padi on paha ja tekk torgib, aga, ausalt, kohviku nime selline kõrge-kõle-tühi ruum ikka kuidagi ei vääri. Söökla ehk? Ma ei ole küll hubasuse tippekspert, aga ma usun, et seda annaks kuidagi paremini teha. Hubasemalt. Inimlikumalt. Jumal küll, ikkagi kassid! Isegi kodutud kassid ei pärine kõik mahajäetud tööstushoonetest ju! Ja okei, ma ei ole käinud kõigis Kopli kangitagustes hipsterikohvikutes, võibolla on see mingi uus ja eriti trendikas sisekujundus, aga... AGA. Elu ei pea olema piin ja kohvik ei pea olema kõle (ja hall!). Või siis oleks kafkalik see õige stiilinimetus? Ei ole just omadussõna, millega ma kirjeldaks oma lemmikkeskkonda.

Samas, söök oli täitsa hea ja kohv ka korralik, seega leebusin, kerisin ennast oma mantli sees nii mugavalt kerra kui plank võimaldas, nautisin kohvi ja piilusin kasse. Imetlesin ühe emakassi tohutut kannatlikkust, millega too ignoreeris ühe väikese poisi pidevaid katseid teda mängima suruda - ja ettekandjate kannatlikkust, millega nad poisi keelamisest hoidusid. Aga muidu võis kassidel seal päris tore olla, (suhteliselt) soe ja süüa andsid loomalembesed külastajad neile ka ilmselt lõhkemiseni.

Ühesõnaga, kassiahastuse oleks ma kõik jupphaaval andeks andnud ja asja sisulise poole üle rõõmu tundnud, kuigi kohvik võiks ju tõesti mugavam ja mõnusam olla, aga siis läks asi korraga oluliselt hullemaks, sest ahastusele järgnes ahistamise osa:

- kohviku omanik tuli minuga vestlema, et a) kas ma olen kassiomanik (mis ei ole tema asi, ma olen vajadusel tüüpiline eestlane ja ei vaimustu võõra inimese poolt pealesurutud vestlusest, andke mulle palun mu privaatsus ja 2 meetrit isikuruumi!) ja b) kas ma tahaksin kliendikaarti.

Seletasin siis, et ei, ma ei ole kassiomanik, mis ei ole päris korrektne, aga (vt ülevaltpoolt) see oli lihtsalt minu viisakas sõnastus sõnumile, et back off ja ära topi oma nina minu isiklikku ellu. Ja et ei, ma ei soovi kliendikaarti, ma tulin ainult vaatama.

Siis selgus, et see "kliendikaart" on tegelikult Lyoness mingi kuradima püramiidskeemi kaart, mida onkel mulle pakkus, ja oujee, ma saaks sellega tervelt 300 firmas üle Eesti meeletuid soodustusi. Kahjuks on mul kogemuste sunnil tekkinud tohutu allergia igasuguste kahtlaste indiviidide vastu, kes "pole nii ammu näinud, saaks kokku, tule lõunale" vms ootamatus, ja kes siis meeldiva sõbraliku lõunasöögi asemel/(parimal juhul ajal) kraamivad oma Lyoness/Amway/Herbalife/mingi kohvimasin müügimaterjalid välja ja seletavad, kui väga oleks sul vaja nende tooteid ja eriti äge oleks, kui sa ise ka müüma hakkaks. Ja taktitundetumad (või siis ausamad) seletavad sulle vastutulelikult ka ära, kui palju nad sinu pealt siis teenima hakkavad. Sellistes situatsioonides olen ma väga kiiresti väga selge tagurpidikäigu sisse pannud ja püüdnud neisse edaspidi mitte sattuda. (Vihje: kui ammune tuttav tahab ootamatult kohtuda, et sinuga midagi arutada ja KINDLASTI on selleks vaja just kohtuda, ning ta on nõus sulle isegi külla tulema, kuigi viimase viie aasta jooksul pole nagu väga viitsinud, siis on see ohumärk! Tasub raudselt üle küsida, ega ta sulle midagi müüa ei taha, säästad ennast nõmedast olukorrast.)

Issand... kuidas ma jälle sellisesse olukorda sattusin, et kellelegi ennast nii kätte andsin, et tal tekkis võimalus mulle Lyonessi kaarti müüa? Ma ei hakanud küsima, kas see onkel ise hakkab seda hüpoteetilist 5% sisse kasseerima, mida ta minu ostudelt saama hakkaks (no näete, ma tean isegi seda) või on see siiski ka kuidagi kasside hüvanguks mõeldud? Milles ma muuseas kergelt kahtlen. Mõte, et keegi kasutab kassikohvikut ära selleks, et lolle leida, kes Lyonessiga liituvad, ajab mul südame pahaks. JAA, ma tean, et Lyoness ei ole klassikaline püramiidskeem, kuid minu jaoks sarnaneb ta püramiidskeemiga ikka piisavalt, et ei, tänan, hoidke palun võimalikult eemale.

Nii, et kassiahastus ja kassiahistus kokku moodustasid ikka nii ebameeldiva esmamulje, et kuigi ma soovin neile kassidele parimat, ei ole minust küll enam kassikohviku külastajat. Võeh. Järjekordne hea idee, mis nii paljudel põhjustel ilmselt kätte ära sureb.

Saturday, November 15, 2014

Ise

Selleni, et alates mingist vastutus- ja mõjutusvõimelisest vanusest olen oma elu suuresti ise teinud, jõudsin juba ammu. Isegi neil kordadel, kui ma isegi ennast petta suutva südantlõhestavusega oigasin, et miks pagana pärast see _nüüd_ siis_ minuga_ juhtus. Selle kõige õigema valedetektori all, mis kõikidest mustritest ja (enese)manipulatsioonidest läbi näeb, selgub külma tõena valiku tegija nimi ja pisut ehk süüdlaslik nägugi.

Muidugi on pere mõjutused olulised, muidugi olen pidanud toime tulema teiste inimeste otsuste ja valikutega, mida ma teadlikult mõjutada ei saanud, aga valdavalt, ja mida aeg edasi, seda enam ikka ise. Kogu teadlikkuse juures toetava pere ja kodu väärtusest ei saa kõike ju sellesse korstnasse kirjutada - olen näinud nii musterkodust pärinenut, kes on osanud oma elu tõeliseks põrguks elada, kui oluliselt tagasihoidlikuma taustaga inimest, kelle elu on nii seest kui väljast vaadates lihtsalt lill. Mõistagi oli ühel lihtsam ja teisel keerukam, aga lõppkokkuvõttes sõltub ikkagi mängijast, mida ta hakkab peale nende kaartidega, mis talle mängu alguses kätte jagatakse.

Seetõttu on mul veidi raske suhtestuda, kui kuulen kedagi kurtmas mehe joomakommete üle. Oh, inimene, see on ju su enese valik! Mis takistas sul seda meest juba kakskümmend aastat tagasi maha jätmast? Iseenese petmiseks sobivad sellised ettekäänded nagu kohustus laste ees või lootus või kohusetunne, aga kui reaalselt tahta, kui päriselt tahta sellest õudusest vaba olla, siis oleksid suuteline iseenese petmiseks sobivaid ettekäändeid läbi nägema. VÕI juhul kui see kaastunne ja kohusetunne (või julguse puudumine?) ongi päris, päris ehedalt päris, siis ela seda. Probleem ei ole mitte selles, et tema on valinud mitte muutuda, vaid et sina oled valinud enese elu tema valikute pärast võrratult vastikumaks teha, kui see võiks olla. (Julguse puudumine, jah, see on minu jaoks natuke raskestihoomatav, seda ei oska ma isegi teoreetiliselt kuigi asjalikult käsitleda. Olen sügavalt õnnetu, aga ei julge seda muuta? No... jah... tõesti kurb lugu siis.)

Samal viisil "panen toru ära", mitte trotsist, vaid selgest suhtestumatusest, kui keegi hakkab kurtma, kui kehvasti tal tööl läheb, kui raske, võimatu, ebaõiglane kõik on.

See lihtsalt pole võimalik, et KÕIK on ebaõiglane. No jah, üks olukord on üle mõistuse jama - lahku siis sellest. Otsi järgmine. Ja kui Murphy on sinu vastu ning ka teine on jama, ole mees ja otsi kolmas. Niipea, kui sa jamasse marineerima jääd, on see Sinu. Enese. Valik. Ja mitte mingilgi viisil ei ole siga elu või siga ülemus sinu ebaõnnes süüdi. Aga võibolla on sinus peidus mingi muster, mis täiesti normaalse olukorra kihva keerab? Oled salajas ebakindel? Kade? Ebapädev? Oskad sa enese oskusi ja suutlikkust ikka õigesti hinnata? On sinus peidus enesehävituslik alge, mis arvab, et sa pole edu väärt ja mis hakkab sind salaja torpedeerima? Sest kui juba kolmas olukord on üle mõistuse jama, siis on juba päris võimalik, et pead hoopis sügavamalt iseenesega tööd tegema, et üldse kunagi mingisse normaalsesse olukorda jõuda.

Aga kas sa seda tegelikult üldse tahadki? Äkki sa tegelikult tahadki olla suures jamas ja peesitada enesehaletsuse magusvalusas mahlas, aegajalt nautides ka külalisesinejate ohkeid, et issand, kuidas temal vaesekesel ikka ei vea? Aga sellisel juhul on see veelgi enam su enese valik.

Olen näinud asjapulka, kes on ennast kõige sügavamasse mudaauku kaevanud ja keeldub sealt põhimõtteliselt välja tulemast, tagudes ennast pidevalt veel mõne suurema kivi vastu, noh, et elu jumala pärast liiga vähe valus ei oleks. Mis sa sellist aitad või oled?

Kui mõni kaunis naine kurdab, et "seda õiget" meest lihtsalt pole olemas, et nii tahaks, kuid ei ole ega tule, siis on asi tõenäoliselt selles, et ta tegelikult ei tahagi. Mitte päriselt. Hootise tahtmise taga on hootised hirmud üksi jääda, vanaks saada, seikluslikust kirgpõnevast alast välja jääda, kõrvale jääda... "Seda õiget" leida on tegelikult päris lihtne, mehi on maailmas nagu mustikaid, ja üllatav hulk neist on väga toredad. Üllatav kogus sellest üllatavast toredate meeste hulgast oleksid täiesti rahuldustpakkuvalt hoolivad, huvitavad, kirglikud ja süvamonogaamsed ning ei pruugiks kõige selle hea juures isegi üldse mitte inetud olla, vastupidi. Küsimus on lihtsalt selles, kui päriselt sa tahad. Kindel? Kui kindel, et seda tahtmist ei shaboteeri vastandlikud mustrid, mis ahvatlevad valesid valikuid tegema?

Või kui küsida kelleltki, et kuidas tal läheb, ning saada vastuseks viltune nägu, et nojah, midagi nagu kurta ei saa, aga õnnelik ma küll ei ole.. Ookei... Aga... Miks sa siis ei ole?

Ah, no ma ei tea, see pole nagu päris see...

Ahsoo. Kelle jaoks sa selle siis valisid? Kuidas see reaalselt võimalik on, et sa ei tea, mida sa tahad? Sinu eas?!

Ja ei, selline elupimedus ei frustreeri mind üldse, kes lasi tõde sedapidi paista. Valiku küsimus. See on minu jaoks ühest küljest pisut hämmastav, teisest küljest huvitav ja kolmandast kergelt inspireeriv.

Sunday, October 19, 2014

Kiiksud

Nagu öeldud, on kogu maailm ilmselgelt hulluks läinud, ja sellistes ekstreemsetes oludes avalduvad inimestevahelised erinevused/vastuolud tõenäoliselt teravamini kui tavaliselt. Või olen ma kogu oma sügavast eitusfaasist hoolimata siiski nii piisavalt vanaks saanud, et teatud kiiksude (ühisnimetus seisukohtadele, iseloomujoontele või tegevusviisidele, mis minu omadest piisavalt palju erinevad) suhtes lõpuks ometi ebatolerantseks muutuda.

Mis on veider, sest olen ennast kogu aeg suhteliselt väga tolerantseks olevuseks pidanud. Kui kellegi lusikavars ikka otse minu silma ei tüki, siis jumal sellega. Kui keegi oma veidrustega otseselt minu isikuruumis ei läbusta, siis tühja temast, ongi huvitav vaadata, et näe, mis teeb. Või mõelda, et näe kui erinevaid inimesi on olemas. Ja et igal võib olla oma tõde ja oma õigus ja...

No mingi osa sellest tolerantsusest on siiski ehk alles vist? Äkki on asi hoopis selles, et igapäevane rutiin jooksutab mingid sügavad vaod sisse ja siis see tolerantne olevus lihtsalt laseb neid vaopõhju mööda ja ei vaata nii tihti välja, laiale põllule.

Samas tunnen ikkagi, et erinevalt varasemast tekivad minu sees HINNANGUD. Ja see on juba murettekitav. Mäletan üsna kindlasti, et veel kümme aastat tagasi puudus mus mingi pind või veendumus kellelegi hea-halb skaalal hinnangu andmiseks, sest relatiivsus oli põhireegliks ja paljude pattude maitse oli endalegi tuttav.

No... jällegi... Natuke on see ju siiani. Vähemalt märkan ma eneselt küsida, et kas kellegi järjekordne absoluutselt erinev suhtumine või seisukoht on universaalsel skaalal kuidagi parem, õigem, kasulikum, tulemuslikum kui minu oma. Ja kuigi see Minu Oma on nüüd varasemast selgem ja piiritletum, olen seda ka suht kergekäeliselt muutnud, kui näen, et parem saab. Küsimused Miks ja Kuidas Täpselt on endiselt mu arsenalis sees ja uutesse süsteemidesse süüvida on aegajalt endiselt huvitav.

Aga mingi TUNNE seda võõrastavat seisukohta kohates on muutunud. Samas käivitab selle mingi oluline mastaap, sest erinevused mingites suvalises asjades ja tavateemades on endiselt huvitavad ja ei häiri mind sugugi, pigem vastupidi. Ainult, et põhiväärtuslikud, määravad erinevused tekitavad endalegi üllatavalt - pettumust, vajadust distantsi järele, vajadust endasse tõmbuda. Viitsimatust? Tolerantsilävi on kõrgemaks muutunud.

Kas see ongi vaimne vanaksjäämine või? VÕI on see hoopis mingi sitavalidaator, et elu on liiga lühike, et mitte teha vahet, mis võiks sinu ellu kuuluda, mis mitte?



Saturday, October 4, 2014

Üks ja teine

Maailm on ilmselgelt hulluks läinud. Nii laias kui lähemas mõttes.

Samas, niiviisi mitu õhtut heade sõprade seltskonnas veetes oskad seda tüüne normaalsuse luksust niivõrd paremini hinnata ja rõõmu tunda selle üle, et on.

Thursday, September 11, 2014

hatemail

Mulle selgelt ei meeldi üsna mitmed minusse otseselt mittepuutuvad asjad ja siinkohal on täiesti sobimatu noomida stiilis, et tuleb olla tolerantne, et igalühel on õigus oma valikuid teha ja oma elu elada.

Effi. Puutub küll minusse, kui nad minu seltskonnas-meediaruumis nõmedad on ja niiviisi mu sarkasmitsakrad sappi pritsima saavad.

Mulle akuutselt ei meeldi inimesed, kes laiavad, kui kõvad joodikud nad on, KUI palju nad kannavad ja KUI mällarisse nad ennast jõid. Kunagi arvasin, et see on mingi tiinekate teema, aga viimasel ajal on sattunud kuuldekaugusse oluliselt vanemaid mees- ja naisinimesi, kes arvavad, et see, kui nad on ennast kuskil purju joonud, on nagu NII LAHE, et seda peab kuulutama nagu mingit saavutust. Oh, nii kõva, et eesti tüdrukud jõid saksa mehed laua alla! (eee.. niiiiii äge tõesti, mulle ka tõsiselt meeldivad ennast labaseks, seosetult lalisevaks, alko- ja hiljem oksehaisuseks joonud poolteadvusel tüdrukud, keda keegi siis kas haledusest, kohusetundest või puhtalt pragmaatilise eesmärgipärasuse tõttu talitab! No paremat reklaamikampaaniat on endale tõesti raske välja mõelda..). Oh, nii äge, et ma võin palju rohkem juua kui sõbrad ja ei kukugi ära! (eee… tõepoolest, ma ei tea võluvamat vestluskaaslast, kui klaasise pilguga ennast maailma targimaks meheks joonud ilmselge alkomürgituse käes vaevlev amööb, keda takistab pikalikukkumast lihtsalt ebaadekvaatseks joodud juhtimispult, mis suuda enam tuvastada, et keha vajab üle kõige kiiret horisontaali ja kohest pildikustutust. Muuseas, seisundis, kus "olen kolm liitrit viina ära joonud ja mitte midagi pole viga" ei saa sa lihtsalt enam aru, et need elegantsed liitlaused sinu peas väljuvad su huulilt artikuleerimata lalina vormis. Nii cool!)

Mind väsitavad inimesed, kes on ennast eesmärgikeskselt maniakaaleufooriasse tõmmanud, trambivad su isikuruumi sisse ja nõuavad, et sa peaks koos nendega pliiatsi pudelisseistumise tasemel grupimängu mängima, et sa jumalapärast nurka istuma ja igavlema ei jääks! Kulla seltskonnahinged, saage ometi aru, et teie lusikaga munakandmismängust osavõtmise asemel on mul umbes viisteist tuhat oluliselt nauditavamat viisi just sel hetkel oma elu rikastada - nurgas istumine ja igavlemine kaasa arvatud.

"Aga sa pead ju... ", "Ära ole nüüd peorikkuja...".

Kes lasi tõde sedapidi paista, et ma sellises olukorras midagi _pean_? Tõesti või? Kas ma tohiksin lihtsalt ja ilma igasuguse liigse pingutuseta kohe ja kohapeal tõestada vastupidist - palun hoolega jälgida, kui väga ma üldse ei _pea_ sedasama mängu mängima. Kohe pikka aega võib vaadelda. Kes oleks arvanud, et see võimalik on... Aga paistab, et katse oli veenev. Pole tänu väärt, tõesti.

Mind häirivad mehed, kellega suheldes peab regulaarselt esimesed 15 minutit kulutama sellele, et selgitada, et EI, tegelikult on selline limukjas ülespressimine mööda sääri (ok, vaimses mõttes, valdavalt, aga stiil ja eesmärk on samad) täiesti mõttetu ajaraisk, et ma tean ise väga hästi, keda ma tahan ja sellest erineval juhul püüda mind lihtsalt ära rääkida on ikka äärmiselt tulutu tegevus. Ja see pole isegi mitte meelitav, vaid vähemalt tüütu, aga enamasti tülgastav.

Intelligentsete inimeste kanapimedus tekitab minus iseenesliku distantsi. On mõned käitumiskoodis iseenesestmõistetavad asjad, umbes samas skaalas kui teadmine, et restoranis laudlina sisse nuusata ei ole viisakas. Ma ei hakka kiljuma, kui keegi mingi sellise sotsiaalse labasusega hakkama saab, aga sellest sõltuvalt valin ma väga selgelt, kes on mu sõbrad ja kes mitte.

Mulle absoluutselt ei meeldi inimesed, kes on seltskonnas viibimise faktist ja selgest ebakindlusest, kas nad ikka on lahedad (või siis, vastupidi, äärmisest enesekindlusest, et nad on lausa pimestavalt lahedad) sattunud omadega reaalsusenihkesse nii, et suruvad sulle peale enesega vestlemise, mis on vaid vestlemiseks maskeeritud, sest tegelikult vajavad nad lihtsalt nukku, kellele oma monoloogi ette kanda ja see, kas ja mida sina teemast arvad, huvitab neid nii vähe, et nad ei vaevu isegi teesklema, et nad kuulavad. "Noh, nii tõsiseks võttis sind see jutt, jah?" Ei, see ei olnud tõsidus, see oli ilmselge ükskõiksus mu näol ja ma tõepoolest ei vasta peale seda pooletunnist monoloogi ka viisakuse pärast mitte midagi, sest ma olen juba jutu alguses aru saanud, et tegemist pole vestlusega, ja ka sellest, et mõtte- ja energiakulu, mida ma vastamiseks kulutan, oleks absoluutselt raisatud. Milleks vaevuda? Ja milleks teeselda viisakust inimesega, kes ise seda vajalikuks ei pea.

Jah, ma olen kohati väga ebatolerantne, tõesti, vabandust, maailm, nõmedus, labasus ja pime agressioon mulle lihtsalt ei meeldi, kohe mitte midagi ei ole teha.

Wednesday, August 13, 2014

Novot, ma ju ütlesin

Nii tore oli lugeda ja kinnitust saada, et enesestmõistagi, loomulikult.

See on seesama jutt, mida ma olen rääkinud, et andeksandmine ja mitteandeksandmine on samaväärsed valikud. Ja et mul on hea meel, et minus on nii heledaid kui tumedaid toone ning et ma suhtun armastuse- ja vihatundesse samaväärse respektiga.

Inspiratsiooniallikaks on nad mõlemad.

Mõistlikkus ja emotsiooni mõninganegi juhtimine on siinjuures sama enesestmõistetavad kui see, et sa ei lase alkoholil enese eest otsuseid teha.

Kuidas viha kasulik võib olla. 

Tuesday, August 12, 2014

Isiklik üleilmse taustal

(Et mitte kirjutada: personaalne versus globaalne.)

Mida enam koged tüünet tasakaalu kodus, sõpradega, meres ujudes ja metsas uidates, tööl toimetades, raamatuid lugedes või logeledes, seda masendavama ja jõhkramana tundub see, millega inimesed on suutelised hakkama saama. Kogu meedia on sõjateateid täis; see turvaline ja tüüne eraeluline tasakaal on paljude jaoks pöördumatult katki tehtud. Tajud, kui habras väikese inimese isiklik õnn tegelikult on kui on keegi, kelle jaoks raketituli selleks, et näidata, et "on tsiviilohvreid" või tankikolonn on lihtsalt käepärane vahend eesmärkide saavutamiseks.

Õõvastav on lugeda, kuivõrd tugevaks peeti turvalisust eelmises vabariigis, kui kuuluvus läände tundus nii iseenesestmõistetav, et sõda ja genotsiid näisid võimatutena. Tundusid. Näisid. Täpselt sama tunne on meil ju praegu - näib ja tundub, et midagi nii jubedat ei saa enam juhtuda. Paraku. Inimlikkus, kultuursus, turvalisus - need on nii petlikult õhukesed kaitsekihid. Ja illusioon, mida väga tahad uskuda, on veel eriti veenev.

Minu jaoks ei ole teatud küünilisus äriturul mingi eriline probleem, mille üle käsi ringutada. Muidugi mängitakse jokk-situatsioonidele, otsitakse halle alasid, tehakse üksteisele ära. Selle laua taga mängijatel on harva valged kindad käes, pigem ikka hallikarva. Aga kusagil on piir, mida nende laudade taga siiski ei ületata. Kelle jaoks pole see lihtsalt praktiline - et äkki võib vahele jääda - kelle jaoks pole see eetiline. No neid, päriselt inimesi, on ju ka olemas. Jokk- olukord ja kuritegu on eri kaalukategooriates misiganes põhjusel.

Ma mõtlen, et kui õnnetud ja katkised võivad need inimesed olla, kes nende tankidega sõidavad ja kes neid rakette lasevad, et nende jaoks on reaalsuseks võõraste laste ükskõikne tapmine, mitte oma magavatele lastele vaikne teki pealetõmbamine õhtul tundega, et elu on nii uskumatult hea ja ilus.

Monday, August 4, 2014

Kohalolemine alati ei aita

Gurud räägivad, et kui õpid "hetkes kohal olema", siis läheb kõik heaks.

No ma ütlen, et alati see ei aita. Olen küll kohal, jah, elu tundub nagu sukeldumismaskiga ujumine soojas merevees - ümberringi on uskumatult põnev, värviline, tüüne maailm, keha silitavad soojemad ja jahedamad hoovused. Tajun seda kulgemist sujuva ja kirkana samaaegselt, ning mis veel olulisem - iga keharakuga.

Aga kuulge, see ei tee asja mitte ainult heaks, vaid tekitab samaaegselt uue ja täiesti tõsise probleemi. Olen absoluutselt veendunud, et (optimistliku stsenaariumi järgi lubatud) järgnevast 80 aastast EI AITA.

Mul on oluliselt rohkem aega vaja, et seda kõike kogeda ja et elu elamisest, maitsmisest, katsumisest, vaatamisest, kuulamisest täit kogemust saada. No kuidas ma jõuan seda kõike selle lühikese ajaga?

Siin on vastuolu. Lahenev probleem asendub lihtsalt uuega.

Thursday, July 10, 2014

Absurdselt idüllilised hetked jätkuvad

Mõnusas sõprade seltskonnas õhtul terrassil istuda, tunda rõõmu viimastest tüünetest päikesesoojatundidest ja nentida, et lisaks kõigele - ei ühtegi sääske! Kui häbematult hästi võib inimesel vedada?

Või inimtühi liivarand, soe ilm ja soe vesi, neljakesi koos lastega liivalosse ehitada, pärast kahekesi rannal jalutada, juttu ajada, naerda ja spontaanselt suudelda (ikka veel!), tundes üksteise seltskonnast nii sügavalt täielikku rahulolu ja nautides vaimset kaifi sellest, et issand, ikka veel, aina paremaks - kas see ongi see, mida minust targemad inimesed palju varem leidnud on ("sellest rääkis raamat, seda näitas meile film")?

Teisel päeval on selleks hetkeks hoopis - lastega poodi jäätist ostma ja siis ujuma! Mõlemad suuremad esiistmetel naeravad vaikselt omaette, kuulates seda kassipoegade mürgeldamist tagaistmel. "Aga mul on jäätisepulka vaja, sest ma tahan sellest emmele siilikese teha! Kui mina ütlesin, et ma unistan sellest, et olen Lumekuninganna, siis emme ütles, et tema tahaks hoopis siilike olla! Siis ma saan talle vähemalt jäätisepulgast siilikese teha, siis ta rõõmustab. " Aww.  Jälle taas kogeda, et nad on nii nutikad, kiired, uudishimulikud, heasüdamlikud, sõbralikud, armsad… Nad on päriselt ka olemas ja mina saan seda elu elada. Praegu. Midagi lahedamat ei oskaks tahta.

Õhtul tasakesi suure-suure tugeva ja rahuliku selja taha turvaliselt pessa pugeda ja tunda, et elus on kõik nii paigas ja et see muinasjuttudes kirjeldatud ürgmehelik olevus on päriselt ka olemas - tugev, tark, tasakaalukas, heasüdamlik, mänguline, heatujuline, täiskasvanulik ja poisikeselik korraga, selline, kes julgeb olla päriselt soe ja avatud - ja kui väärtuslik ja haruldane see on - ja et… ohh, kui hea on sellise suure selja taga ennast kerra keerata ja olla ise ka tüdruk ja naine ühekorraga. Kui lihtsaks see "päris mees on päriselt ka olemas!" kõik ülejäänu teeb.

Ja et seda, et elu on absurdne idüll, veelgi rõhutada, on mul maal palkmajas maasikamustriga tekid ja padjad - ja praegu just on kõik kiviaiaäärsed maasikaid täis.

Monday, June 30, 2014

Unenägudes

tuleb tõde tihti välja. Kui ma päeval kohtan midagi, mis mind puudutab, häirib, erutab mingil sügavamal tasandil, siis juhtub väga tihti nii, et näen unes seda, mida ma ärkvel olles nähtu vastu tegelikult tunnen.

See on väga valgustav. Unes näitavad kurbus, rahutus, viha, lein, rõõm ja rahulolu ennast maskideta, kuidagi palju vahetumalt, siis näitab ennast loom minus ja teda ei saa petta. Pärast ärkan ja mõtlen, et… ahsoo. Või siis tegelikult arvan ma asjadest nii. Ilma mõistuse,  või ka tsiviliseerituse normide-tavade-sotsiaalsete-kulude plämata, mis tegelikke suhtumisi pahatihti hägustab.

Ühest küljest on kohtumisi, mida ärkvel olles tahaks vältida. Noh, et ajavad sassi kõik selle tüüne vaikelu, loksutavad sind sel või teisel moel… võiks ju vältida ja unfriendida ja kõik on chill.

Samas - siis ei tule neid unenägusid. Neid, mis ütlevad, mida sa tegelikult tunned. Et tegelikult sa hoopis häbened, kahetsed, igatsed - või põlastad, vaenad ja pole tegelikult andeks andnud. Ei tule neid hommikuid, kui sa mõtled, et haa - sain jälile sulle, sa vana variser, tegelikult tunned sa hingepõhjas selle asja/inimese kohta hoopis väga selgesti nii. Ja ei tule neid selgusehetki, kui sa tead nii palju paremini, kuidas sa tegelikult peaksid käituma, et vähem teeselda.

(Ja väiksem teesklus on minu jaoks väärtus, mida ma püüan tõsimeeli saavutada, olgu siis selle hinnaks mõnikord ka otsemad väljaütlemised või teravamad küüned kui see sotsiaalselt aktsepteeritud on. Jah, võimalik, et võltsviisakus on üldsuse silmis enam hinnatud, kuid see tõesti ei ole minu jaoks kuigivõrd määrav tegur. Vajadus kõigile meeldida ja ennast üldsuse soovide järgi kujundada sobib oluliselt varasemasse eluetappi.)

Ega see unenäo kaudu peeglisse vaatamine lihtne ei olegi, aga selle vältimine oleks ka rumal. Oluliselt lihtsam on olla, kui sa tead, mida sa päriselt tunned. Ei tule isegi kõhklusi, et äkki käitud siiski lapsikult ja peaksid olema suuremeelne, leppima ja käe ulatama - kui unenäos oled teinud midagi hoopis muud ja tundnud sellest tõelist rahulolu. No kuidas ma saaksin näidelda, et olen tüüne, kui ma tegelikult TEAN, et see pole nii. Parim, mida ma teadlikult teha saan, et olla enese, maailma ja võibolla temagi vastu aus - hoida eemale. Päris kohatu oleks ju püüda teadvusel olles elu eest teha head nägu ja siis samal ajal unenäos nautida toorest vägivalda, või mis?

Või siis positiivsemast küljest - tänu unenäole leiad väga hea põhjuse, miks võtta telefon ja helistada inimesele, keda pole aastaid näinud, sest tead, et tegelikult on ta sulle olemuslikult oluline ja lasta tal ajas lihtsalt laiskusest või mugavusest eemale kulgeda oleks tõsine kaotus.

Oh kui hea, kui on nii töökindel vahend, millega iseennast läbi näha.

Saturday, June 28, 2014

Salakaval sisehääl

Ma mäletan neid kordi küll, kui kõik oli justkui imeilus, täiesti laitmatult kirglik, puhas ja karge, seikluslik, pöörane, sügav. Ja paraku, sellessamas roosapilvelises reaalsuses, mis muinasjutuprintsessid paneb "õhh!" tegema nagu tühjakslastavad õhukotid, olin mina hoopis täiesti poolkaine ja kaalutlev, ja mis peamine - üldse ilma selle sisemise õhh-hääleta. Olin justnagu külas, ühe jalaga ukse vahel, peas justnagu pilkena kumisemas U2: "I still haven't found what l am looking for…".

Ei ole just kõige veenvam laul sellises olukorras.

Samas, ka see pole absoluutne (ja mis üldse on tõde, eksole..). Kogu oma ninatarkusest hoolimata tunnistan, et olen kogunud oma seljakotti nii imelisi hetki, milles puudub igasugune kahtlus ja mis on mu elu teinud hingematvalt…Jah. Ei. Igatsus, hingevärin, tunne, et tahad lumes tantsida - see kõik oli ju ehe. Protsess oli igati imeline ja selles mõttes olin ma täiesti kohal, ihu ja hingega, vastupidist väita oleks valetamine. Ja sel hetkel mõtlesin minagi neid igavikulisi mõtteid.

Aga..

Mingis mõttes pärale jõudes hakkas see U2 soundtrack üha valjemini kõlama ja see muutis kogu potentsiaalse püsivuse vesiliivaks. Rahutus hinges, valutav, näriv, unetu rahutus, põgenemisvajadus. "But l still have not found… ". Ma nii mäletan seda tunnet, see oli väga piinav. Tõsi, mingil ajal olin isegi mina lihtsalt liiga noor ja see seletab paljutki. Mingis vanuses on enese sidumine millegi püsivaga iseenesest liiga hirmutav.

Aga see rahutu sisehääl ei jätnud mind rahule ka hiljem. Võibolla oli see sisehääl minu salajane destruktiivsus, mis hakkas siis tegutsema, kui kõik oli väga HÄSTI ja südametul kassil minu sees hakkas lihtsalt IGAV. Ja see igavus oli nii külma südamega ja egoistlik, et ei hoolinud väga kõigist neist suurepärastest inimestest, kes sügavasti haiget said. Inimesena on mul sellele iseendale pisut raske silma vaadata. Nii, et võibolla olengi ma see südamet-u-õgija.

Või siis on õigem öelda, et just seda sisehäält pean tänama? Võibolla oli ta see salajane naiselik intuitsioon, mis ütles, et see suhe ei tööta, et kuigi sa tegelikult tahad olla hea tütar ja hea tüdruksõber ja hea nainegi ja püüad tantsida nii paindlikult kui oskad ja kellegi imeliste omaduste kõrval mitte märgata sama olulisi ja samaväärselt sobimatuid asjaolusid, või neile mingeid leebemaid nimesid leides püüad nendega harjuda, et sellest kõigest hoolimata ei ole see see, mida sa tegelikult otsid, mis sind olemuslikult õnnelikuks teeb. Või on lihtsalt aeg vale. Või muutumatud asjaolud valed. Või olen mina vale ja pole veel valmis. Või on vale see keegi teine. Midagi on VALE. See suhe, see olukord ei muutu ega tööta, lase jalga enne kui hilja on, ei ole mõtet enese ega teiste elu raisata lihtsalt sellepärast, et ei julge õigel ajal lõpetada.

Nii, et võibolla olen ma tegelikult naiivne ja hea tüdruk, kes tahab olla selline, nagu oodatakse, lihtsalt mingi ootamatu terasesulam selgroos ei lase liiga palju painduda  - kuigi ma ise sel hetkel isegi tahaksin.

Kumb siis? Ootamatu enesesäilitussüsteemiga hea tüdruk või südametu kass, kellel lihtsalt igav hakkas? Kumb on tõde? Või on tõde mõlemad? Mina vastust ei tea. Julgust ja jultumust ja elutervet egoismi on minus piisavalt, et vähemalt tasakaalustada ootamatut ja aegajalt eneselegi täiesti üllatavat altruismi: kumb neist on päriselanik, kumb õpitud poos? Ilmselgelt on tõe väljaselgitamiseks vaja minust targemat inimest.

Ja eriti hullumeelne oli see, et kui ma seda sisehäält kuulda ei võtnud, sest ratsionaalselt võttes oli kõik ju endiselt imeline, siis võttis ta juhtimise üle ja lõi platsi puhtaks, kasutades mind nagu marionetti, pannes mind tegema asju, millest ma tegelikult teadsin, millega see lõpeb, aga lükkasin selle teadmise kuhugi taustale peitu. Tegin asju oma sisehääle sunnil üle oma ratsionaalsuse.

Kui päris aus olla, siis on mul viimase 20 aasta jooksul olnud päris mitu suhet - ja neist ükski pole selline, mida ma ühel või teisel viisil teadlikult ja iseenese valikul poleks lõpetanud, ükskõik siis, millise meetodi ma selleks valisin. Kohati oli see väga lõhestav, kohati ei saanud ma isegi enam aru, miks ma käitusin just nii, ja miks miski, mida ma tahtsin, nii rängalt haiget teeb. Kuigi ma enam ei saanud aru, MIKS ma niiviisi teen - siis seda, et MINA teen, seda ma muidugi teadsin…. Sest, face it - ma oleks saanud hoida iga suhet neist, kui ma oleks loobunud mingist olulisest osast iseeendas, mingist olulisest väärtusest või vajadusest ja selle rahutuse jõuga kuulmata jätnud.  Ma tean NII paljusid naisi, kes on just niiviisi teinud. Mingis mõttes kohutav tõdemus on see, et mina aga ei oleks kuidagi suutnud teda kuulmata jätta, sest see sisehääl oli nii uskumatult kindlalt alati roolis, mina ise (mis see mina ise siis ongi? - kõik see, mis üle jäi) oli tagaistmel ja hoidis peast - ja kõigist muist akuutselt valutavatest kehaosadest - kinni. Ja mõned neist sõitudest olid pööraselt, pööraselt valusad, nii et ma ei suutnud mõista, miks ma seda iseendale teen.

Mina tegin, muidugi. Kes võiks teisiti arvata? Loomulikult oli siis, kui kõik läbi oli, neil lahinguväljadel üksiku mardusena jalutada kohutav ja kõle - kõik need surnud, kõik need kannatused, kõik see kaotatu. Potentsiaalse tuleviku varemed. Samas teadsin ma ju (sissi)sõda alustades täpselt, kuidas see lõpeb - see oligi ju see, mida ma TAHTSIN. Ja sellisena lõppvaatuses üle elutu lahinguvälja kõndides olin ma VABA. Et iseeneseks olla. Või siis uuteks algusteks kasvõi. Kumb see oli - julgus hävitada või julgus lahti lasta?

Keeruline.

Samas - arvestades sellega, kuhu ma olen välja jõudnud, on väga raske uskuda, et mu sisehääl kuigivõrd rumal oleks.

Ja esimest korda, absoluutselt esimest korda tean ma ka kohalejõudnuna sügava sisemise rahuga, et ma leidsin just selle, mida otsinud olen. Nimetu rahutus hinges, mis on mind pikalt piinanud, sundinud olema käsi ukselingil, kahtleva hingega ja poolel teel, on lõpuks ometi vait ja laseb rahulolevalt nurru.

Asjaolusid arvestades ei saa ma ta peale kõige eelneva eest isegi tagantjärgi tige olla.


Friday, June 27, 2014

Ei saa kirjutada ühtegi uut postitust

sest kohe peale seda, kui tekib tunne, et oo, päris intrigeeriv mõte, tuleb järelkontroll: "Daa, ma olen seda mõtet teises sõnastuses/kombinatsioonis/metafooris juba mõelnud, öelnud, kirjutanud. Geniaalne kogemus taandub primitiivsele narratiivile, mida korrutades isegi läbi erakordselt erineva sõnastuse või situatsiooni näeksin ma iseennastki nii haledalt läbi, et parem jätan vahele.

Täitsa kole, et pole midagi uut siin päikese all ja minu peas ka, nagu näha, mitte.

Thursday, June 12, 2014

Mul on iseendaga vedanud


Mul on tegelikult üldse elus meeletult vedanud.

Sitasti on ka läinud, nõus jah, päris lillepidu ei ole kõik ju olnud. Aga samas - oma konkurentsitult kõige suurema kaotuse elasin üle 13-aastasena, sellest väljatulek on mind nii kuratlikult karastanud…

I´ve been in depths of deepest hell
Where hopeless misery does dwell
So long that out at last of cave
All else is blooming fairytale.

Mul on vedanud, et ma sellest täiesti ise ja täiesti omal käel võiks öelda, et täiesti välja tulin. Kusagil 17-18aastasena olin ma tagasi jalgadel, ja mis veelgi ägedam, oluliselt elurõõmsamana, optimistlikumana ja enesekindlamana kui varem. Elu oli kuradi ilus ja nende ränkade aastate võiduna oli minus selge teadmine, et mind ei murra mitte miski. Haiget võib teha, aga minge pekki, ma saan sellest üle. Ja suudan taastada endise elurõõmu.

Nii ongi.

Mul on vedanud, et essentsis - ja kogemuste toel - on mu algalge lapsikult õnnelik. Jah, muidugi võin ma piinelda ja vinguda, vabalt, aga valdavalt teen ma seda teadlikult ja mõnuga.

Mul on vedanud, et ma oskan iseenesestmõistetavalt elu nautida. Pööraselt. Nautida.

Mul on vedanud, et ma julgen teha egoistlikke otsuseid, kui ma tean, et eneseohverdus ei ole põhjendatud muuga kui enese alahindamisega. Ma oskan hoolitseda selle eest, et mu enda tass oleks täis - sest siis on mul, mida teistega jagada.

Mul on vedanud, et ma oskan olla hingetult õnnelik selle üle, kui üks erakordselt lahe, hiilgavalt siniste silmadega ja uskumatult seksikas mees mind kaissu võtab. Täiuslik hetk. Või selle üle, et saan lastega juttu ajada. Või selle üle, kuidas tütre päikesesoojad juuksed lõhnavad. Või selle üle, millisena muru paljaste jalgade all tundub. Või merelõhna üle. Või oma sõprade üle. Küllamineku üle. Lemmikraamatu üle. Selle üle, et…

Ja mul on vedanud, et see tunne on minu jaoks minu tegelik olemus, mis tõuseb taas pinnale ka läbi kõige raskemate jamade. Ning kui just mingit tõsist muret ei ole - ja neid ju enamasti ei ole - siis on see tunne püsiv. Iga päev.

See kõlab veidralt, aga igal õhtul jään ma magama mõttega, et oh kui rahul ma oma eluga olen. Selline sügav, rahulolev, rõõmus, tasakaalus, lapsikult lihtne ja geniaalne tunne.

Mul on lihtsalt iseenesega rängalt vedanud.



Tuesday, May 20, 2014

Vastuolululisus

Üks tore inimene rääkis aususest ja see inspireeris. Ma sain aru, et imetlen inimesi, kes oskavad seda sõna selge ja kirjeldavana näha ja suudavad ennast sellega samastada. Minul on sellega tõsiseid põhimõttelisi raskusi. Minu jaoks on ausus ja mitteteesklemine kaks väga erinevat asja.

Ma ammu juba lihtsalt olen, ammu juba ei viitsi teeselda, mängida kedagi või midagi selleks, et midagi saada või kellelegi meeldida, kedagi rahustada jne. Ma ei tee mitteteeslkemiseks mitte mingeid pingutusi, see lihtsalt ON. Kui kellelegi ei meeldi, siis ei ole see minu probleem.

Aga ausus? See seostub minu jaoks üsna jäigalt "võimalikult tõde-olemisega" ja see on juba nagu mingi teine dimensioon. Ma võin midagi lihtsalt teha, sest see tundub loogilise kulgemisena, kuid kui ma ütleks selle kohta, et: "Ma tegin seda selle pärast, et mulle meeldis" võib tunduda küll ühest küljest õige, aga tegelikult olen ma täiesti teadlik, et see võib olla täiesti vale, kui natukenegi vaevuda mõtlema, sest siis saan ma aru, et ma tegin seda sellepärast, et mul on lapsepõlvetrauma, või sellepärast, et mul oli eile halb tuju ja täna tundsin vajadust kompenseerida… või sellepärast hoopis, et ma olen hea inimene ja see läks kokku mu põhiväärtustega… või sellepärast, et arvestades mu salakavalate komplekside omapära, oli see lihtsalt kõige mugavam lahend.

Kuidas ma saan väita midagi ja uskuda, et ma olen aus, kui ma tean, et asjadel on nii palju erinevaid tõlgendusvõimalusi ja et puhas tõde on miski, mille poole võib püüelda, aga seda saavutada ülima subjektiivsuse tingimustes on praktiliselt võimatu. Püüe olla aus muutub sellises situatsioonis naeruväärselt skisofreeniliseks tagamõtete tagamõtete otsimiseks. Kui aus on võimalikult aus? Mitut infokihti peaks see sisaldama, mitut võimaluste variatsiooni esitama selleks, et mu oma mõistus sellega rahule jääks?

Lisaks veel enesepettus - teadlik või teadmatu. Teadlik enesepettus + püüe olla aus? Või teadmatu? Oeh...

Viimaste aastate jooksul olen märganud kedagi sinisilmselt väitmas midagi, mis lihtsalt ei saa olla tõde, sest kui see oleks nii, oleks see häbiväärselt loll. Aga kas inimene saab musta valgeks väites olla aus, kui see põhineb meeleheitlikul enesepetmisel, millest ta ise tõenäoliselt teadlik on? Kui ta tõesti kõigest hingest püüab uskuda, et must ongi valge? Kas ta on aus siis sellel tingimusel, et ta tõepoolest juba usubki seda? Ja ebaaus siis, kui ta veel päriselt ei usu? Ja kas minu nägemus sellest, mis selles olukorras on tõde, on läbinisti aus, sest kuigi ehk mul õnnestub näha suuremat pilti, näeks keegi kolmas asju veel laiemalt - ning ma olen sellest võimalusest täiesti teadlik?

Ehk siis - kas ma üldse saan siis olla aus või väita enese suhtes, et ma olen aus, kui ma tean, et see ausus on äärmiselt sõltuv ja subjektiivne ning suure tõenäosusega ekslik?

Jah, kui mul on vähegi võimalik, siis ma ei teeskle, sest ma ei viitsi (või võibolla pean seda õigemaks või mugavamaks või….). Päriselt seda välistada ei saa, sest ma olen teeselnud, kui kaalul on näiteks laste heaolu või midagi sellist, mida ma enese hingerahust olulisemaks pean, kuid need on ikkagi äärmuslikud olukorrad.

Aga ma ei ole kindlasti aus, sest ausust kui sellist ei ole minu maailmas üheseltmõistetavalt olemas. Ja peamurdmine selle üle, et kas miski seisukoht on nüüd piisavalt põhjalik, et olla tõelähedane, kas ma analüüsisin olukorda piisavalt terviklikult, et olla aus - see on lihtsalt liiga keeruline, pigem ma loobun sellest hinnangust kui sellisest ja tunnistan ausalt üles, et ei, ma ei ole aus ja ma isegi ei pinguta, et seda olla. Sellest, et ma üldjuhul ei teeskle, peab piisama.

Thursday, April 24, 2014

Õnnelikud inimesed ei ole eriti huvitavad?

Naljakas on see, et sügav sisemine rõõm ja rahu algas siis, kui asjad läksid iseenesest aina halvemaks. Ma tean, kui sügav kuristik võib ühe suhte lõppemine olla… aga seekord sain aru, et mind ei koti väga. Andsin oma parima ja kui see ei aidanud - mis siis ikka halada. See arusaamine ja sündmus ise muutsid mind oluliselt õnnelikumaks ja see õnnelikkus on kestnud ja kestnud ja kestnud - ja selle vältel on toimunud väga palju tõeliselt õnnelikke sündmusi, mis muudavad õnnetusest sündinud õnnelikkust üha sügavamaks. Haa.

Ainult, et kui varem oli mul väga elulisi ja diipe teemasid, konflikte, dilemmasid, mille üle filosofeerida, siis praegu on juba pikemat aega kõik nii totaalselt chill, et minu motivatsioon sellistes vestlustes osaleda on vaid tüünelt teoreetiline, mitte aga kirglikult personaaleluline. Pigem räägiks sellest, et kõik on hästi, et elu on ilus, et maailm on lill…

No aga kui sa sedasama räägid juba vaat, et aasta otsa, siis äkki pole sa inimesena enam nii huvitav kui varem? ;)

Kas õnn võib olla huvitav? Mu enda jaoks loomulikult on, aga samas väheneb mu väärtus tutvusringkonnale kui "huvitav keiss, kellel alati on mingi eriti sürreaalne jama, mille esiritta istuda, popcorni närida ja showd nautida" ;)

Ausalt, ma tunnen seda sotsiaalset vastutust ;)

Wednesday, April 2, 2014

Keegi kirjutas, et mida

... vanemaks saad, seda õnnelikum oled.

Pärdik minus naerab vastu, et jaaa, loomukult, sest mida vanemaks sa ise saad, seda rohkem on noori ja ilusaid mehi, sest kõik on ju ometigi suhteline. Ja loomulikult oled niiviisi üha õnnelikum.

Tegelikult on kõik võrratult keerulisem ja lookleb seal kusagil sügava elutõe ja pealiskaudse itsituse vahepeal, sisaldades mõlemat ja aegajalt vastandudes mõlemale. Korraga.

Lihtsad asjad on keerulised ja vastupidi. Nagu stereogrammpildid - keskendud neile ja näed ainult kribukrabu, punnita, kuidas tahad, aga ikka ei saa aru, mida mõeldakse selle all, et "seal pildi sees on teine pilt". Kui aga fookuse õigeks saad, ujub sellest kribukräbust ootamatult kirkalt välja väga selge kujund ja tagantjärgi tundub ka selle leidmine nii lihtne.

Mida vanemaks saad, seda rohkem oskad fookust edasi-tagasi kruvida: lihtne, keeruline, lihtne, keeruline... ja see teebki õnnelikuks. On, nagu tahan. Nooremad, vanemad. Lihtsam, keerulisem.

Tahan, söön transistorit; tahan, kuulan kisselli.

Thursday, March 6, 2014

Mõnikord

on mul vastupandamatu tung kirjutada midagi geniaalset.

Miks kuradi pärast peab see nii raske olema?!

Tuesday, March 4, 2014

Kui blond on blond?

Mõnikord tahaks käed üles tõsta või otsaesise vastu külma kivi toetada - oh, elu, kui blond võib olla üks blond?

"Ega meie suhe kellelegi liiga ei tee?" õhkab noor blondiin klassikalises armukolmnurgas.

"Oh ei, kallis, loomulikult mitte! Absoluutselt mitte! Välistatud!" kinnitab mees talle sügavasti silma vaadates.

"No siis on ju kõik korras…" õhkab noor blondiin rahulolevalt.

Kui on tegemist iseenese südametunnistuse puhastamiseks vajaliku hügieenimänguga, siis, heldus, nimetagem asju õigete nimedega.  Ma teen seda selleks, et anda endale ettekääne ennast mitte iseka inimesena tunda - kas selle tunnistamine kõlab siis tõesti NII halvasti?

Vastupidine variant: "Ma küsisin seda tõsimeeli, sest ma OLENGI hea inimene ja ma MURETSENGI selliste asjade pärast" eeldab lausidiootlikku lõppu: "ja ma arvan, et kui mees mulle nii vastab, siis see reaalselt ongi objektiivselt nii ja kõik on siis ju korras ja ma ei pea enam muretsema - mis siis, et teoreetiliselt, elementaarse analüüsioskuse olemasolu korral saaksin ma isegi aru, et tal on terviklik motivatsioonipakett mul suudsilmad täis valetada."

Ja selline lausidiootsus on masendav, palju masendavam, kui olukorra halltoonsuse avasilmi tunnistamine. Kas inimesed nii alaealiselt on tõesti nii… naiivsed? See ei saa ju võimalik olla, ometigi.

Friday, February 14, 2014

Lihtsalt mingeid mõtteid

Andestamine ja mitteandestamine on otsustena sisuliselt samaväärsed, lihtsalt mingi kristlik taust surub meid ikka veel alateadlikult ühte paremaks pidama.

***

Selleks, et mingist lihtsast ja üldkorrutatud elutõest päriselt aru saada, pead sellele leidma oma sõnastuse, mis tugineb oma kogemusele. Mis on siis minu sõnastus üldkorrutatud elutõele: "Tarkus tuleb ikka tagumiku kaudu".

***

Üks väärtuslikumaid kingitusi, mida vanus toob, on oma aja piiratuse tajumine. See väärtustab iga elatud hetke oluliselt enam kui kunagine "nähtamatu, igavene ja kuulikindel" minatunnetus.

***

Millegi mõistmine ei tähenda veel seda, et sa suudaksid seda sõnadesse panna nii, et sinu kuulaja saaks aru, mida sa mõistsid. Või suudaks üheseltmõistetavalt sõnastada seda, mida arvas sind mõistvat. Liiati tähendavad sõnad inimeste jaoks erinevaid asju. Seega on teineteisemõistmine pelgalt ettekujutus, mis asjaolude kokkulangemisel tekib või ei teki meie peas ja millel on heal juhul reaalsusega tõesti mingi seos.

Thursday, February 13, 2014

Enesepilastamisest

Mõnikord on lihtsalt sellised ajad elus, et pisikesi pabulaid lendab, nagu oleks tegemist universumi vandenõuga sinu vastu olla väikestes mõõtudes, pisiasjades, eriliselt vastik, ja vaadata, kuidas sinu õnnelik-olemise suur ja tugev selgroog kannab ära kõik need sajad ja sajad tillukesed ja vastikud pabulad enne kui nõtkuma hakkab.

Ja siis, kui mõned asjad, isegi mõned väga olulised asjad, on jälle meelest läinud ning põhjustanud tobedalt piinlikke situatsioone, siis tekib mingil hetkel vajadus veel juurde väänata, siis käid mööda neid tumedamaid nurgataguseid ja korjad üles unustatud kibedusi, et haavadele soola ja äädikat kallata. Näh sulle, ai, valus, paras, mõnus...

Oh, ma ju tean, et kõik on hästi, ja et praegu on lihtsalt kõigi nende väikeste-tühiste asjade keeristorm. Või siis mõne suure asja, mis on kulgenud omasoodu ja mis on lihtsalt objektiivne paratamatus.

Lõdvestu ja naudi, pole põhjust viriseda, kui sa tead, et tegelikult on kõik kuradima hästi. Pabulad on ainult pabulad, mis siis, et neid on aegajalt palju.

Suuresti loome ise

oma põrgu või paradiisi ja mingil alateadlikul tasandil otsustab "mina ise", et me oleme selle ära teeninud. Mõjutada seda "kohtunikku" on raske, eriti, kui sa parajasti iseenese ehitatud põrgus piinled, aga siiski võimalik.

Viimasel ajal õpetan lastele seda, kuidas mõelda sel viisil, et see, et sa oled õnnelik-olemise ära teeninud, on rahulikult iseenesestmõistetav.

Tuesday, January 21, 2014

Selge pilt

Maailm on tegelikult vabatahtlik. Kõik sunnid ja kohustused on ainult mäng, mida me oleme ise otsustanud mängida.

Monday, January 20, 2014

Otsus õnnelik olla

Öeldakse, et õnnelik olemine on otsus. Kui sa parajasti oled õnnelik, on sellega tõesti lihtne nõustuda - nipsti, ja valmis. See pole ju raske? Ja nii tore on olla, shallallaa... Kui sa aga parajasti oled õnnetu, ja keegi sulle sellist juttu räägib, siis tundub heatahtlik soovitaja eluvõõra idioodina, kelle lapsik lalin lihtsalt närvidele käib. Mismõttes, et lihtsalt otsustad ja oledki õnnelik?! Naeruväärselt naiivne lora.

Kusjuures mõlemat pidi nii ongi. Õnnelik olemise otsustamine on nagu suure-suure palli veeretamine. Et nojah, otsustad ära ja lükkad liikuma ja küll ta läheb.

Lähebki. Ja kui sa veeretad teda mäenõlva pidi allapoole, on see otsustamine/veeretamine imeliselt lihtne. Aga katsu seda otsust/palli veeretada ülesmäge. Isegi kui sa kuulad seda lihtsameelset soovitajat ja võtad ennast veelkord kokku ja proovid ennast vastumäge õnnelikuks "otsustada"... Been there, tried that. Ei tööta. Vastumäge ei voola ega veere, otsusta, palju tahad.See mitte ainult ei tööta, vaid see tekitab ka ebaviisakaid soove, kuhu see hiiglasuur pall pista.

Mul on mõned paralleelsed kogemused, kus mingi tohutult raske tegevus (minu jaoks on ületamatult raske ronida mingisse distsipliini (3x nädalas trenni) ja sellest kaua ja järjekindlalt kinni pidada) osutub uskumatult lihtsaks, nii et mingist "eneseületamisest" ei ole juttugi. Kõik kiidavad, mina kehitan sisimas õlgu, sest ma tean, et see pall veeres korraga ise, ma ei teinud eriti midagi. Ja mõnel teisel korral on täpselt samaväärse teo kordamine võrratult raske või isegi võrratult võimatu, ma lagunen koost lahti, vajun süldiks ära, õhk saab otsa, mägi keerab otse püstloodi, see on lihtsalt VÕIMATU.

Õnnelik olemine on otsus jah, aga selleks, et see toimiks ja tööle hakkaks, peaks maapind olema vähemalt lauge - või pisutki allapoole kaldus. Vastasel juhul on selle palli edasisundimine ränk, rõve ja higine töö. Ja niipea, kui sa punnitamise hetkeks järele jätad, jääb pall seisma või veereb tagasi alla, ja sina jääd, käed jõuetult rippu ja masendusepisar silmanurgas, talle järele vahtima.

Aga jah, võibolla on siiski ka see otsus, et sa astud selle sammu. Ja siis järgmise. Ja siis järgmise, kuigi kõik on nii neetult mõttetu - kuni ühel hetkel jõuad omadega mäe tippu ja saad selle kuradi palli ükskord mäest alla veeretada.

Või siis võibolla jõuab selleni ka nii, et sa lihtsalt seisad ja pead vastu selle suurema sitasaju, kannatad välja, elad üle - ja korraga, ühel päeval, ühel hommikul, ühel hetkel ongi täpselt käes see õige aeg, kui see pirakas pall ühest pisikesest nipsust veerema läheb ja kõik on nii lihtne. Justnagu oleks see mäekallak ise sinuni jõudnud. Ja ei peagi ise suruma ja pressima ja rassima, lihtsalt - seisad ja ootad ära, küll see mägi - ja mäetipp - ükskord sinu juurde tuleb.

Kust mina tean, kumb mõistlikum valik on, ega ma mingi tark ei ole :)

Ma olen lihtsalt parajasti tobedalt õnnelik ja tõden, et kui maapind on õigele poole kaldus, on see ikka nii uskumatult lihtne võrreldes selle kunagise väga viljatu tahtejõuponnistusega... Oh, ajad :)

Monday, January 13, 2014

Minapilte

See on siin üsna minakeskne blogi, kui juhuslikud lugejad seda mingist heausksusest ajendatuna veel ei kahtlusta. Kuna see paik on küllaltki anonüümne ja siiakirjutamine eelkõige sisekaemusliku eesmärgiga,  siis nii see tõesti on. Niisiis, olles paratamatute nähtuste olemasolu õigustanud, saan ma nüüd selle enesekesksusega jätkata.

(Oh issand, kuidas hea kasvatus võib elu keeruliseks ajada..)

Üks hea sõber ütles nii ilusti, et kui tal oleks keset lagedat kõnnumaad vaja lohega võidelda, siis oleks mina esimene, kelle ta appi kutsuks, aga kui on tarvis neid meeste ja naiste vahelisi asju ajada, siis on ta lihtsalt liiga mugav, et minusuguse nõiaga jantida, et siis võtab ta küll midagi lihtsamat ette. Veidi hiljem kurtis sama härrasmees aga, et oma (lihtsama ja mugavama) naisega tunneb ta ennast mõnikord üksikuna ja karja juhtimise koorem on raske vedada. Nojah...

Ühest küljest on mul lohejahi kutse üle siiralt ütlemata hea meel, sest tõesti, kui asjad nii ärevaks lähevad, siis ei jää ma kindlasti kutsikatega koopasse halisema; loomus surub mindki sinna esiridadesse, või siis vähemalt isand esivõitlejale püsse laadima ja ta seljatagust turvama. Ja karja haldamist ei jäta ma ka abitu pehmekesena vaid ühe vedada, sest see on natuke liiga raske koorem. Mina käin ka jahil ja aitan mammutit murda; vajadusel rajan, loon ja ehitan, kui mitte samamoodi, siis kindlasti samaväärselt.

Aga mispärast peaks see kõik kohe tähendama meeletut võimuvõitlust mehe ja naise vahel, ja et minuga on "keerulisem"? See on üpriski stereotüüpne lähenemine.

Mul ei ole mingeid feministlikke kinnismõtteid ja kui mees suundub rasket füüsilist tööd nõudvat remonti tegema, siis suundun mina sama enesestmõistetavalt kööki talle süüa tegema. Aga. Kui tegemist peaks olema mingi sellise ehitustööga, kus ma saan kaasa lüüa, siis vehin ma haamri, pintsi või labidaga sealsamas mehe kõrval, kui vaja. Ja kui perehalduses on probleeme, siis ei pea mees neid üksi lahendama, vaid tal on tugev partner, kes aitab kaasa mõelda ja välja vedada.

Mul on kuidagi väga raske mõista, miks just see ei ole mehe jaoks lihtsam ja mõnusam variant. Naine, kes saab hakkama kõigi nende traditsiooniliste kohustustega, kuid kes lisaks sellele suudab kõike muud ka - kui vaja. See on ainult pealiskaudsel vaatlusel nii, et kui naine suudab täita ka neid klassikalisi mehe rollikohustusi, et siis ta elu eest tahabki täita ainult neid ja kõik. Naah... Tegelikus elus on asjad palju paindlikumad ja üksus on tugevam, kui liikmed suudavad vajadusel üksteist toetada, asendada ja täiendada. Ja mees ei pea ju alati olema isake ja kodubojaar, et lihtsam oleks. Võrdse partneriga koos, tugeva tandemina, on ju ometigi tegelikult oluliselt lihtsam. Öelge nüüd palun üks mõistusega mees, kes ütleks, et see variant, kus kõik kukub kokku, kui tema jalalt langeb, on LIHTSAM kui variant, kus keegi teine tõuseb sel juhul üles ja hoiab kõiki neid mõõku ja atrasid, kuni mees toibub ja uuesti üles saab. Minu pisikesse pähe mahub väga kindlalt ainult üks võimalus: see variant, kus ka see suurem ja tugevam saab endale nõrkusehetki lubada, ilma et kohe katastroof järgneks, on ju ometigi inimlikult lihtsam. Isegi mees ei ole masin, vaid suure tõenäosusega - siiski inimene.

Lihtsam on see jah tõesti aga ühel väikesel tingimusel - kui mehel endal on piisavalt kõrge enesehinnang, et ta suudab enda kõrval võrdselt võimekat partnerit taluda. Siinkohal oli mu heal sõbral õigus - siinkohal olen ma tõesti väljakutse. Madala enesehinnanguga (või lolli või lihtsameelset) meest ma tõesti ei suuda tüüri juurde lubada. Ja sellistel meestel on nende "lihtsamate" naistega tõesti kergem ennast suure juhina tunda. Aga neid eeldusi ei tule iga päev uuesti tõestada, sest mingist hetkest on suutmised vastastikku selged - ja sealt edasi tuleb pigem teineteise toetamine ja täiendamine, mitte rebimine, et kellel on suurem.

Niisiis, eeldusel, et teatud mõistlikud nõuded on täidetud, olen ma tegelikult palju pehmom, kui enamus arvab. Salauudis on see, et targa ja tugeva partneri kõrval olen ma äärmiselt rahulolevalt täiesti leebe, lahke, malbe ja - ülla-ülla - ei ole üldse tähtis, et minu tahtmine peale jääks. Päriselt ka. Lihtsalt... mees peab piisavalt enesekindel, tugev ja tark olema.

Aga kui juba see on väljakutse, mitte eeldus, siis mis lohejahist me üldse räägime? Koopast rääkimata. Jobudega ma jahile ei lähe. Kui tegemist on päris mehega, on kõik palju lihtsam ja kõik see "raske ja keeruline ja väljakutse" hajub suhteliselt olematuks.

Oh, ma olen nii mõistev, pehme ja tolerantne tugevate, tarkade ja enesekindlate inimestega :)

Monday, January 6, 2014

See saavutamise asi

See saavutamise asi on kuidagi tore, aga seda on kõvasti vaja õppida. Ma alles viimasel ajal tegelen tõsisemalt suurte ja raskete asjade saavutamisega. Noh, nagu 7 kilomeetri ärajooksmine. Isegi siis, kui võhm saab vahepeal otsa. Jalutad vahepeal ja jooksed edasi, mängid selle 7000 meetrit oma peas portsudeks, tsükliteks, projekti osadeks, mis tuleb ühel või teisel viisil läbida nõutud tempos. Kuni saadki jagu, teed ära, tulebki välja. Huh.

Magistritöö - tohutu pikk protsess, valimisest, kaalumisest, metoodikast tehnilise teostuseni, parandamiseni, täiendamiseni, viimistlemiseni ja viimistlemiseni... trükkiminegi on mitme päeva töö, sest alles siis "näed" mingeid jamasid. Parandad. Viimistled. Ajad kõik värviprinterid hulluks. Kirjutad plaate, köidad...

Ja siis on kõik valmis. Saavutatud. Kaitsmine on ausalt öeldes ju ainult vormistamise küsimus.

Saavutamise tunne on päris hea. See, et ma suudan joosta need 7 kilomeetrit, ronida mäe tippu, teha ära selle hiiglasuure kõrvitsa marineeritud versiooni, lõpetada magistritöö...

See mõnus kurnatuse ja samaaegse rahulolu tunne. Tead, et kumm on tühi ja et suur asi on tehtud ja oled endaga uskumatul kombel rahul.

Mõmm...

Friday, January 3, 2014

Päeva kompliment

"Kuidas sa saad olla lihtsalt nii täiesti ebanormaalselt normaalne? Kuidas sa saad olla selline rõõmus ja pätt ja HEA? Kas sa lihtsalt oledki selline? See ei saa ju olla lihtsalt demoversioon, muidu sa peaks vahepeal ikka puhkama ka."

Eriti lihtne, kui selline kompliment teenitakse ära, olles lihtsalt niisama, nagu sa tavaliselt alati oled. Normaalne, noh.

Hüpohondriline "aga äkki on see patoloogiline?"

Kohati põhjustab ülevõlli eneseanalüüs koomilisi hetki. Aga äkki ma polegi normaalne? Noh, selgesti ei ole, normi piirest kõigun ma ju välja...