Nüüd ma siis tean

Nüüd ma siis tean, miks neid asju lohedeks kutsutakse - peale seda, kui olen ühte eriti pisikest ja äkilist taeva all juhtida püüdnud. Olin nagu Puhh-Notsu-Tiiger, tehes kordamööda: "Mmm... kuidas see nüüd täpselt - oioioi! - juhuuuuuu!". No ja siis algusest peale.

Mitte vähetähtis pole ka see, et üks saatanlikult ilus mees ütles, et ma olen osav.

Hah. Mitte ainult, ma olen lisaks ka ilus, tark ja õnnelik. Ja maailmaga nii rahul, et ma just nii tuulise ilmaga esimest korda lohega sõitsin.

Muidugi olen ma osav, kui ma hasarti lähen. Ainult siis, kui ma olen diivanil keras, kõhklen, kahtlen ja ülemõtlen, võin ma arvata - ja ollagi - koba. Elu on näidanud, et kui ma oma põdemisega oma keha ei sandista, siis ta tantsib ja ratsutab ja mäesuusatab ja võitleb ja ronib ja hüppab metslase osavusega. Vähem mõtlemist on selles asjas tõesti abiks.

Aga nüüd lähevad asjad tõsisemaks, järgmine kord saan juba suure lohe. Elevilolek totaalse algaja tundest ja esimesest õnnestumisest on nagu endorfiinikokteil. Mmm... oioi....juhhuu!

Lohed. Tuul. Meri. Metsikud inimesed. No mida ma nii mitu aastat ootasin ometigi?

Täna on seiklus

Täna on jälle üks neid päevi, mil tunne on õige: täna on seiklus, ükskõik siis, mis tuleb. See on hea tunne, seda tahaks hoida. Alati ei õnnestu, aga mõnikord küll.

See on selle intro- ja ekstra mõnus tasakaal: südaöösel ja varahommikul une arvelt näpatud tunnid paganama hea raamatuga kõige nauditavamas vaikuses ja üksinduses - ning õhtul esimene lohesurfi tund. Täpselt nii nigela ilmaga, nagu täna on. Vihm, lörts, mört, muud rõlged sademed, ehe Eesti suvi. Tundmatu treeneriga, tundmatus seltskonnas, ise täiesti algaja.

Juhuuu!

Elu on seiklus, blin.

Miks blogi hea on

No näiteks. Nädalavahetusel oli mul täiesti reaalne valgustushetk, selline "aaaa... see niimoodi käima" arusaamine oluliselt laiemast pildist, kus mingi suvaline kägar muutub täiesti loogiliseks hammasrattaks töötavas süsteemis. Mõtlesin, et see on nii hea iva, et väärib kirjapanemist, no et kui ma kunagi arvutini jõuan, kindlasti kirjutan. Töötan veel rohkem läbi, vaatlen igast nurgast. Säilitan tulevikuks, et võibolla mingi hetk tagasi pöörduda ja uuesti üle hinnata.

Siis tulid peale kõik need teised asjad. Jah, südanttoitvad, hinge- (ja muid kehaosi hellitavad) armsad ja erilised hetked. Mõned lausa korraga. Kui kiiremaks läks, siis kolmekaupa. Olin nagu avatud silinder, millest elu kosena läbi voolas.

Nüüd ma siis olengi jälle mitu korda rikkam, rahuldatum, kurnatum. Mõtted idanevad nagu muruseeme suvevihmases mullas.

Aga SEE iva on täiesti meelest läinud. Lihtsalt. Läinud. 

Kunagi ütlesin ühele, kes muretses ühe mu vabalt levima hakanud mõtte autoriõiguste üle: ehh, pole hullu, saagu folkloor, mul on teisi mõtteid veel. Nojah, mõtteid on mul tõesti mitu tükki veel, loodetavasti. Aga see on ikkagi teine asi. Üks on see, kui mõte läheb lendama ja saab uue elu, teine on see, kui ta kaob olematusesse. Jääb loota, et alateadvusesse jäi see mõistmine alles, et kui juhuslikult sarnasesse olukorda satun, siis tuleb ta sellevõrra kergemini kaosesupist üles. Aga kindel olla ei saa.

Blogimine on hea.

Taotlen, et mu unistused täituvad

Ja mis siis, et olin nii järeleandlik, et mõtlesin mitu aastat: "Ohjah, sel aastal surfilaagrisse ei jõua, aga siis järgmine kord kindlasti..." Mis siis, et selle mõtte taga oli ka mure, et ma üldse ei oska ja kuidas ma seal hakkama saan, kõik vanad surfigurud koos jne jms.

Jura.

No ja siis nüüd sel aastal, kui mul oli pikk etteplaan, et nüüd. ma. lähen. tulgu. pussnuge.  - siis nüüd sel aastal jäeti surfilaager ära.

Pikk mokk ja tõsine õppetund. Kas oli siis vaja olla nii hädine ja järeleandlik või siis tegelikult laisk ju? Lihtsama vastupanu tee. Asjad aga ei oota, millal ma lõpuks valmis olen. Selle peale lootma jääda, et valmimisajastus ja maailma asjade ajastus kattuvad, on ka tobe nats. Pealegi, päriselt valmis ei saa tihti ollagi, tulebki pea ees sisse hüpata ja ujuma õppida, mis siis, et see on natuke hirmutav.

Õppetunni tulemusena - maailm, palun mine pekki selles küsimuses, et sa alati kuldkandikul mulle asju ette ei kanna ja isegi minu järele oodata ei suvatse, ma teen endale ise surfilaagri.

Hetkeseisuga hakkab reaalsus juba vormuma. Varsti ma sõidan lohega :)

Salajane rõõm

Täna tuli trükikojast välja esimene ajakiri, mille ma nö nullist kavandanud olen. Autorid olid, kujundajad, proofreaderid, tõlkijad... mina, mina, mina...(khm, vabandust, väike talitsematu eneseplahvatus, aga kui ise enese üle ei rõõmusta, rõõmustab su üle üks inimene vähem) mina, mina, mina ainult mõtlesin välja, visioneerisin, komplekteerisin, kollektsioneerisin, praakisin, irisesin, vaidlesin, valisin ise hoopis, nokkisin detailide kallal, närvitsesin nii trükki andes kui trükist välja tulles.

Täna on tuba värske trükise lõhna täis ja esimene tagasiside on, et oo, vau, äge, lahe, cool.

Hea meeskond oli. Ilma nendeta poleks midagi. Tunnustust väärivad nad kõik. Aga mina-mina-mina tean, et mõte oli minu oma ja kui mõni mu idee on päriselt teoks saanud, siis vähe ma ei teadvusta seda vähemalt endale ja vähe ma ei tantsi luua ümber parajat nõiatantsu, nii et olgu minust kaugel jultumus iseennast tunnustamata jätta.

Lõppkokkuvõttes olin elus esimest korda nii selgelt ajakirja produtsent ja peatoimetaja. Heh. Ära tegin.  Mis sest, et lõpuks isegi unes südame värisedes neid vigu otsides, mida sajandat korda layoute üle vaadates ei märka enam, aga mis kohe trükivärskelt silma torkavad nagu maasikaplekk valgel pluusil... Õnneks selgus, et kui värselt trükist välja tulnud ajakirja läbi vaatasin (selles seisus ei ole tegemist enam "läbilugemisega"), siis neid eriti polnudki. Isegi minu maksimalismi juures. No mõni oli, aga tugevalt alla talutava määra.

Nii hea tunne. Kunagi ju alguses ei tea, mis võib juhtuda. Alati ju proovid ja annad endast parima, aga kui on midagi, mida teed esimest korda, siis on nii loll tunne koguaeg...

Täna vaatas üks väga hea disainer ka sügavalt silma ja ütles, et väga hea asi on, uhke on jagada.

Väärin seda tassi kohvi ja spontaanset-planeeritud poolpiknikku maailma kõige ilusama mehega.

Rõõm.

Naudingud toidavad

Üldiselt püüan enese eest viimasel ajal paremini hoolitseda, aga see oli jälle see päev, kus söömine enne hilist pärastlõunat kohe mitte kuidagi ei õnnestunud. Ja siis oli täpselt nii palju aega, et minna Blissi, mis on ülepea üks äärmiselt maitserikas koht, ning taldrik häid ja paremaid asju kokku kuhjata. Mis siis, et see kuhi - või õigemini: "need kuhjakesed" said väga eklektilised. Ingverist ja wakamest kuni baklazhaanini teravmagusas chillikastmes, kõrval kuhjake köögiviljakarrit.

Ja siis see esimene suutäis - ooo... Selline tunne, et maitsenauding võttis pildi eest häguseks, oleksin tahtnud lihtsalt diivanile viltu vajuda ja seda suutäit nautida. Usun, et samal korrusel istuvale mustas turbanis kokale oleks naudinguõndsuses kokkuvajuv külastaja olnud päris südantsoojendav kompliment ;). Ja iga, absoluutselt iga suutäis oli nii nauditav, et ma piuksusin ja niutsusin seal suurest rõõmust omaette.

Või siis see tunne, kui sai näo võililledesse suruda ja nende lõhna sisse hingata. Hingamise kergus. Lõhn, karedate võililleleheservade puudutus näol.

Või siis see tunne, kui ma sain üle pika aja jälle joosta nii, et õhtune kevadõhk ajab ärevaks, ööbikud laulavad ja pihlakad õitsevad ümberringi. Võtsin vahepausi ja hingasin üht alles avanevat õit kaua sisse ja kuulasin üleni seda, kuidas linnud laulavad - selline toores rõõm, ootusärevus, kergus, siirus, mäng.

Või siis see tunne, kui ma olin ennast täiesti sodiks ajanud (sest, olgem ausad, 8 km joosta ilma igasuguse varasema jooksutrennita sel aastal oli selles mõttes täiesti mõnuga täiesti teadlik valik...) ning järgmisel päeval ringi kakerdasin nagu posti otsa kihutanud kaelkirjak, ise enesega nii rahul, et lihased on täis magusat valu ja peas lööb lulli mõte, et mida kõike selle keha kiusamiseks nende musklitega veel ette võtta saaks... See tunne, kui iseenese kujutlusvõimest piisab, et õnnelikke aistinguid tekitada.

Sain aru, et toit rahuldab mind tõeliselt ainult siis, kui mul on võimalik seda nautida. Lihtsalt kütuseks sissenäritud toit (ükskõik siis, kas kiirustamisega maitsetuks muudetud või lihtsalt kehvapoolne) jooksutab keha küll mingi aja, kuid ei võta ära näljatunnet, koguaeg nagu tahaks midagi veel. Kasvõi viit grillvorsti hilisõhtul. Ikka oleksin näljane. Naudinguga söödud toidust piisab palju vähemast, et olla rahuldatud ja et nälg kaoks üllatavalt pikaks ajaks, isegi teoreetiliselt meeletult maitsev toit ei tekita mõtet, et võiks süüa.

Ja siis heade sõprade õhtune seltskond, kus kõik sobivad nii hästi kokku, nagu oleksime kõik koos aastakümneid paaristantsu harjutanud, toidab nii hinge kui vaimu (kui keha ka, antud seltskond eriti), siis saan sealt koju tulla, nagu väga heast restoranist, õnnelik, rahulolev, küllastunud.

Maailm on minuga hea. Püüan olla nendega/temaga hea, eriti, kui olen NII hästi hoitud. Toidetud. Üllatatud.

Ma õpin iga päevaga seda naudingute märkamist ja nende sisse ära lahustumist. Lihtsalt... häbitult... lapsikult... totakalt... tore.