Ebaõnnestumistest

Mida te hädaldate, ütlen ma, laske inimesel olla kurb!

See on sama normaalne kui rõõmusolemine ja tegelikult... kui mõnikord haleda kolinaga läbi ei kuku, siis ei ole ikka päris kaif see teine kord ka, kui jälle kõik korda läheb. Selle pärast ei tasu murelike amatöörpsühholoogidena aitama lipata või mööda seinaääri käia nagu matustel, kui ma olen otsustanud, et vot, miski läheb mulle hinge ja siis see parajasti on mul hinges ja kui ma tahan, siis ma võin ka peatäie nutta - ja ma ei karda seda kasutada!

Muidugi on mul hea meel, kui te muretsete, et kuidas mu hinge seis on. Ainult, et siis tulebki küsijatel lihtsalt leppida sellega, et ongi praegu sitt seis ja ma ei plaanigi seda varjata.

Seda argi-iba, et igas ebaõnnestumises on ka natuke õnnestumist, ja vaata asja positiivsest küljest ja ega kõik ei saagi alati õnnestuda, tean ma ise sama hästi ka. Ega see, et mul on emotsioonid, kirrrrglikud ja tugevad emotsioonid, ei tähenda, et ma olen mõistuse kaotanud :) Vajadusel suudan ma kellele iganes samasugust süva-amatöör-psühholoogiteenust pakkuda. Kellel on vaja? Kohe aitan.

No ja vat olen selline narr ja põengi, tõsimeeli ja ausalt, et ma ei ole absoluutselt igal alal andekas. Võibolla. Ja et kui midagi elus esimene kord teha, siis ei tulegi mul alati välja nii, et publik oigab ekstaasist. See on valus, oi kui valus, saate isegi aru! ;)

Aga nii vajalik on olla mõnikord eksklusiivselt kurb...

Persse, ma ütlen. Mõni oskab niiviisi elada, et miski ei hakka külge, kõik jamad jooksevad maha nagu vesi hane seljast. Mõned käituvadki selle järgi, et tillala-tillala, lähen, proovin, vaatan, mis juhtub, ei õnnestu, mõni mõis, õnnestub - no... normaaaaaalne.

Mina saan asju kas mitte teha või siis hingega teha. Muidu ei ole õnnestumised piisavalt kaifid ja, mis seal salata, mõnikord koonuga mutta künda on oi kui vajalik. Ja oh seda magusat enesehaletsust seal mudas maotades... Kuidas maailm ei mõista mind (piisavalt hinnata), kuidas ma olen nii nõrk, nii nõrk ja keegi ei taha mind (no see viimane on ilmne liialdus, õnneks. Kui sa oled ilus ja intelligentne mees, võta järjekorda, jõuludeks jõuad pärale).

Las ma siis olen selline. Ega te nüüd ometi ei arva, et ma jaksan selliseid dramaatilisi läbielamisi kannatada kauem kui ööpäev? Tulge homme külla, räägime analüütilisest matemaatikast, viimastest kinnisvaraturu trendidest, ühiskonna võimujoonte ümberkujunemisest või kärbsemusta kosmilisest tasakaalust. Mõistus ei tohi elamist liigselt segada ja emotsioonid ka mitte.

Ainult, et... teate mis. Vägisi vapra näo tegemine paneb kõhu kinni ja nii võib üleni punne täis minna. Ja salajoodikuks hakata. Naeratavaks ;) Julgege ise ka mõnikord endale tunnistada, et ebaõnnestuda on ikka ilgelt vastik. Ja see teeb õnnetuks. Ja nutta tahaks. Ja kellegi varrukasse nina nuusata. Ja talle käratada, et olgu vait, kui ta julgeb lohutada.

Päris lahe on nii, muuseas.