Lapse esimene päev lasteaias

Nagu mingi debütantide ball sadakond aastat tagasi. Võtsin eile õhtul triikraua vist isegi voodisse kaissu, ärge küsige, mis korvamatuid kahjusid see põhjustas...

Siia tabasin ennast, lapse mudaste taldadega õuetossud ühes käes ja ta pakkimiseleminev hambahari teises käes, ainult hetk enne seda, kui peast kätesse ja sealt otse töösse lülituks mingi väga kahtlane ühendus nende esemete vahel, mis andnuks alust kahtlustada, nagu oleks ma eelmises elus vene sõjaväes selle väikese puhastusvahendiga peldikuid küürinud.... Istusin trepi peale maha ja mõtlesin elu üle järgi. Jõudsin muu hulgas sellenigi, et lasteaias tõenäoliselt hambaharja üldse vaja ei ole. Ja et põhimõtteliselt ei saa see ju nii hull olla, et ma korraliku instrueerimise peale ja ise tõsiselt järgi mõeldes 90% lasteaeda kaasa pakitavatest asjadest välja ei mõtle.

Nii õnneks läkski.

Praegu on printsessil küll esimene sõprusemärk diagonaalis üle näo (armid kaunistavad naist) aga ta pahandas selle vägiteo peale umbes 20 sekundit ja siis leidis, et "oleullu" ja lasi mureliku emme juurest üldse jalga.

Murelik emme tundis ennast lasteaias üldse nagu viies savijalg vasika all, sest üüratukalli eralasteaia lugupeetud müügipersoon rääkis enne tähtsat üritust ühte juttu, kohapeal oli värsket debütanti vastu võtmas paar suhteliselt sõbralikku, kuid ütlemata hõivatud kasvatajat, kes andsid igaüks erinevaid huvitavaid tõlgendusi, mida minult sel tähtsal päeval oodatakse. Ma tundsin, et tõenäoliselt ei suuda ma kogu seda vastukäivat informatsiooni vääriliselt analüüsida või toimida viisil Figaro siin, Figaro seal, mistõttu tegin lihtsalt nii, nagu targemaks pidasin.

Muuseas, päris loll lugu, kui lasteaiast strateegiliselt taandudes kaotad 10-meetrisel marsruudil majast autoni prillid niiviisi ära, et kuigi oled liivakastis elukutselise entusiasmiga geovarasid lennutavale lapsele öelnud, et tadaa, emme tuleb varsti tagasi... lähed uuesti uurima, ega need autosõiduks paraku hädavajalikud riistapuud siiski koridori nagisse (minu puhul ei oleks see sugugi üllatav) ei jäänud. Et näed, emme tuligi tagasi, ma nüüd lähen jälle, tadaa... ja siis veelkord. Kasvatajad vaatasid mind juba päris murelikult.

No ei saa sõita ilma prillideta, noh. Ainus, kes sel tähtsal päeval täies vaimses vormis oli, oli ilmselgelt laps ise.

Pealegi on tal lisaks külmale närvile ka suhteliselt hea maitse. Mina oleks tema vanuses ka justnimelt seda raugete lokkidega rohelises kampsunis ja tunkedega teistest tsipa vanemat (umbes 2 aasta vanust vist?) kutti musitama läinud.