Sotsiaalsed oskused miinusega

Ehk täieliselt ülbe nähvits ja rahul sellega.

Eile pani üks juhuslik juhus mõtlema selle peale, kas öelda halvasti või mitte. Kui sõber näitab sulle õnnelikult oma uut fotot, mis on leebelt öeldes täielik käkk, siis... polegi ju vaja tema õnne rusuda tüütu teabega foto kunstilisest väärtusest, sest see ei puutu sel hetkel asjasse, piisab sellestki, kui mõistad, mis talle selles pildis nii väga meeldib ja jagad seda mälestust/elamust/emotsiooni. Isiku tasandilt võib sellel nõrgakesel kompositsioonil ollagi ju hoopis teine, märgiline tähendus ja tark oleks seda mõõdet märgata ja mõista.

Kui ta aga tõsimeeli arvab, et tegu on surematu kunstiteosega? Minu jaoks on see aegu olnud raske otsus ja eks ma olen siis üritanud ikka läbi selle va isikliku märgilise tähenduse mõista anda seda, et Prantsuse revolutsiooniga võrreldes ei ole teos vast siiski nii silmapaistev. Aga ega see mõnus ei ole. Selle koha peal on naljakas seis: mida kindlam ma inimese isikutugevuses olen, seda ausamini riskin ütelda. Nii, et need päris sõbrad saavad siis nagu kõige sitemini ;) Vähemtuttavate piinlike küsimuste eest katsun kuidagi ära libiseda viisakate mittemidagiütlevate mõminate saatel. Ja püüan sellist situatsiooni, kus ma peaksin neile mingitki objektiivset tagasisidet andma, lihtsalt eos vältida.

Sellepärast olen ma loomingu hindamisel kehv kriitik. Selle karvase ja sulelise tagasiside tõttu, mida ma oma raamatuarvustuste kohta kohalikelt hobikirjutajatelt saanud olen, ma valdavalt Eesti autoreid enam ei arvustagi. Liiga palju isiklikku mõõdet, liiga palju hingevõtmist, liiga palju muda üleskeerutamist. Selleks, et olla tõesti objektiivne ja seda vabalt väljendada, on minu jaoks vaja distantsi. Sõbra puhul näen igas teoses isiklikku mõõdet - tema inimlikku peegeldust, tema isiklikku arengut, ja see segab. Kohaliku kirjutaja puhul näen tema suutlikkust arvustusele neutraalselt reageerida - ja kuna see suutlikkus on enamasti suutmatus - jälle segab.

Samas, olgem ausad, peale kõiki neid valusalt saadud kogemusi ei ole mul eriti midagi kaotada, sest need inimesed, kes vaevuvad vimma pidama, jõudsin ma enne nende surematute järelduste tegemist juba välja vihastada nii ehk naa. Nii, et poleks nagu midagi kaotada. Aga ilmselt on mul lihtsalt mingi sisemine vastumeelsus uuesti sama s*** sisse ronida. Esteet selline.

Kui aga loomingu hindamine välja jätta, siis olen viimasel ajal avastanud, et ma ei viitsi vehelda viisakate ettekäänetega, a la: "Oh, aitäh kutsumast, see on väga ahvatlev ettepanek, aga ma olen praegu pisut haige." või "Nii tore tasuta lisatöö, aga mul on praegu siin täielik hullumaja ja ma kardan, et ma tõesti ei jõua seda valmis ja ei taha sind alt vedada blablabla.". Selle koha peal suudan silma kinni pigistamata öelda:

"Aitäh pakkumast, aga ma tegelikult lihtsalt ei taha seda teha."

"Anna andeks, aga see on suur töö ja ma ei soovi seda tasuta teha."

"Jah, sa ületasid mu privaatsusepiiri ja jah, see häirib mind."

Ja jah, on täiesti tõenäoline, et valdav enamus inimesi peab sellist otsekohesust iseenesestmõistetavaks, ega saa üldse aru, miks ma siin rõõmust kilkan, aga minu jaoks on see väga suur areng iseeneseksolemise vabaduses. Mitte just väga ammu olin ma lihtsalt liiga viisakas, et otse välja öelda, mida ma tunnen ja arvan ja otsisin ikka neid pehmemaid ja leebemaid viise.

Oh, milline kergendus.

Aga siiski, piirangutega. Eesti autorite raamatute arvustuste kohta see ei käi, nii et selles mõttes pole sugugi tegu absoluudiga. Võibolla on looming lihtsalt nii tundlik teema, et kuigi ma muidu arenen tasapisi südametuks jõhkardiks ja ei lase oma elegantsetele õlgadele mingeid mõttetuid ahve (tasumata-tänamatuid-töid-inimestele-keda-ma-oma-pärissõpradeks-ei-pea) istuma, et siis loomingu ees ja suhtes olen siiski siidikäpp.