on selline lugu, et ma olen vist üpriski õnnelik.
Ja ma lihtsalt ei viitsi seda analüüsida. Mõistust on vaja ainult sinnamaani, sealt edasi muutub ta tülikaks lobisevaks ahviks, kes su peas elab ja kellel on selline alaväärsuskompleks, et ta läbi hingehinna üritab oma olemasolu õigustada. Koguaeg. Teate küll selliseid isendeid, kes on intelligentsemad, kui see nende enda tervisele kasulik oleks, ja kes on oma pidevate teravmeelsete kommentaaridega nii erakordselt tüütud ja tähelepanunõudlikud.
Päriselt ka. Päike paistab, inimesed on inimese moodi ja elu on mõistatus. Nauditav kombinatsioon. Ei ole vaja üle mõelda, ilma selleta (ja just ilma selleta) ongi väga hea.
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
-
Täna on see kooliga alustamine nii temaatiline ja kuigi tegemist on kõvasti, siblin nagu marutõbine orav, tekkis hetkeks mõttekoht. Üks täit...
-
Issand, miukesed seiklused, oipekki ja shallallaa :) Ma olen ikka täiega läbi, aga õnnelikult läbi. Siit moraale: 1. väga pikalt mugavustso...
-
Oli pikk ja väga oodatud vestlus ühe eriliselt toreda inimesega. (Sõber oleks liiga defineeriv silt, kuigi seda on seal kindlasti ka, ja pä...
No comments:
Post a Comment