Naljakas on see, et sügav sisemine rõõm ja rahu algas siis, kui asjad läksid iseenesest aina halvemaks. Ma tean, kui sügav kuristik võib ühe suhte lõppemine olla… aga seekord sain aru, et mind ei koti väga. Andsin oma parima ja kui see ei aidanud - mis siis ikka halada. See arusaamine ja sündmus ise muutsid mind oluliselt õnnelikumaks ja see õnnelikkus on kestnud ja kestnud ja kestnud - ja selle vältel on toimunud väga palju tõeliselt õnnelikke sündmusi, mis muudavad õnnetusest sündinud õnnelikkust üha sügavamaks. Haa.
Ainult, et kui varem oli mul väga elulisi ja diipe teemasid, konflikte, dilemmasid, mille üle filosofeerida, siis praegu on juba pikemat aega kõik nii totaalselt chill, et minu motivatsioon sellistes vestlustes osaleda on vaid tüünelt teoreetiline, mitte aga kirglikult personaaleluline. Pigem räägiks sellest, et kõik on hästi, et elu on ilus, et maailm on lill…
No aga kui sa sedasama räägid juba vaat, et aasta otsa, siis äkki pole sa inimesena enam nii huvitav kui varem? ;)
Kas õnn võib olla huvitav? Mu enda jaoks loomulikult on, aga samas väheneb mu väärtus tutvusringkonnale kui "huvitav keiss, kellel alati on mingi eriti sürreaalne jama, mille esiritta istuda, popcorni närida ja showd nautida" ;)
Ausalt, ma tunnen seda sotsiaalset vastutust ;)
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
-
Täna on see kooliga alustamine nii temaatiline ja kuigi tegemist on kõvasti, siblin nagu marutõbine orav, tekkis hetkeks mõttekoht. Üks täit...
-
Issand, miukesed seiklused, oipekki ja shallallaa :) Ma olen ikka täiega läbi, aga õnnelikult läbi. Siit moraale: 1. väga pikalt mugavustso...
-
Oli pikk ja väga oodatud vestlus ühe eriliselt toreda inimesega. (Sõber oleks liiga defineeriv silt, kuigi seda on seal kindlasti ka, ja pä...
No comments:
Post a Comment