Isiklik üleilmse taustal

(Et mitte kirjutada: personaalne versus globaalne.)

Mida enam koged tüünet tasakaalu kodus, sõpradega, meres ujudes ja metsas uidates, tööl toimetades, raamatuid lugedes või logeledes, seda masendavama ja jõhkramana tundub see, millega inimesed on suutelised hakkama saama. Kogu meedia on sõjateateid täis; see turvaline ja tüüne eraeluline tasakaal on paljude jaoks pöördumatult katki tehtud. Tajud, kui habras väikese inimese isiklik õnn tegelikult on kui on keegi, kelle jaoks raketituli selleks, et näidata, et "on tsiviilohvreid" või tankikolonn on lihtsalt käepärane vahend eesmärkide saavutamiseks.

Õõvastav on lugeda, kuivõrd tugevaks peeti turvalisust eelmises vabariigis, kui kuuluvus läände tundus nii iseenesestmõistetav, et sõda ja genotsiid näisid võimatutena. Tundusid. Näisid. Täpselt sama tunne on meil ju praegu - näib ja tundub, et midagi nii jubedat ei saa enam juhtuda. Paraku. Inimlikkus, kultuursus, turvalisus - need on nii petlikult õhukesed kaitsekihid. Ja illusioon, mida väga tahad uskuda, on veel eriti veenev.

Minu jaoks ei ole teatud küünilisus äriturul mingi eriline probleem, mille üle käsi ringutada. Muidugi mängitakse jokk-situatsioonidele, otsitakse halle alasid, tehakse üksteisele ära. Selle laua taga mängijatel on harva valged kindad käes, pigem ikka hallikarva. Aga kusagil on piir, mida nende laudade taga siiski ei ületata. Kelle jaoks pole see lihtsalt praktiline - et äkki võib vahele jääda - kelle jaoks pole see eetiline. No neid, päriselt inimesi, on ju ka olemas. Jokk- olukord ja kuritegu on eri kaalukategooriates misiganes põhjusel.

Ma mõtlen, et kui õnnetud ja katkised võivad need inimesed olla, kes nende tankidega sõidavad ja kes neid rakette lasevad, et nende jaoks on reaalsuseks võõraste laste ükskõikne tapmine, mitte oma magavatele lastele vaikne teki pealetõmbamine õhtul tundega, et elu on nii uskumatult hea ja ilus.