Ise

Selleni, et alates mingist vastutus- ja mõjutusvõimelisest vanusest olen oma elu suuresti ise teinud, jõudsin juba ammu. Isegi neil kordadel, kui ma isegi ennast petta suutva südantlõhestavusega oigasin, et miks pagana pärast see _nüüd_ siis_ minuga_ juhtus. Selle kõige õigema valedetektori all, mis kõikidest mustritest ja (enese)manipulatsioonidest läbi näeb, selgub külma tõena valiku tegija nimi ja pisut ehk süüdlaslik nägugi.

Muidugi on pere mõjutused olulised, muidugi olen pidanud toime tulema teiste inimeste otsuste ja valikutega, mida ma teadlikult mõjutada ei saanud, aga valdavalt, ja mida aeg edasi, seda enam ikka ise. Kogu teadlikkuse juures toetava pere ja kodu väärtusest ei saa kõike ju sellesse korstnasse kirjutada - olen näinud nii musterkodust pärinenut, kes on osanud oma elu tõeliseks põrguks elada, kui oluliselt tagasihoidlikuma taustaga inimest, kelle elu on nii seest kui väljast vaadates lihtsalt lill. Mõistagi oli ühel lihtsam ja teisel keerukam, aga lõppkokkuvõttes sõltub ikkagi mängijast, mida ta hakkab peale nende kaartidega, mis talle mängu alguses kätte jagatakse.

Seetõttu on mul veidi raske suhtestuda, kui kuulen kedagi kurtmas mehe joomakommete üle. Oh, inimene, see on ju su enese valik! Mis takistas sul seda meest juba kakskümmend aastat tagasi maha jätmast? Iseenese petmiseks sobivad sellised ettekäänded nagu kohustus laste ees või lootus või kohusetunne, aga kui reaalselt tahta, kui päriselt tahta sellest õudusest vaba olla, siis oleksid suuteline iseenese petmiseks sobivaid ettekäändeid läbi nägema. VÕI juhul kui see kaastunne ja kohusetunne (või julguse puudumine?) ongi päris, päris ehedalt päris, siis ela seda. Probleem ei ole mitte selles, et tema on valinud mitte muutuda, vaid et sina oled valinud enese elu tema valikute pärast võrratult vastikumaks teha, kui see võiks olla. (Julguse puudumine, jah, see on minu jaoks natuke raskestihoomatav, seda ei oska ma isegi teoreetiliselt kuigi asjalikult käsitleda. Olen sügavalt õnnetu, aga ei julge seda muuta? No... jah... tõesti kurb lugu siis.)

Samal viisil "panen toru ära", mitte trotsist, vaid selgest suhtestumatusest, kui keegi hakkab kurtma, kui kehvasti tal tööl läheb, kui raske, võimatu, ebaõiglane kõik on.

See lihtsalt pole võimalik, et KÕIK on ebaõiglane. No jah, üks olukord on üle mõistuse jama - lahku siis sellest. Otsi järgmine. Ja kui Murphy on sinu vastu ning ka teine on jama, ole mees ja otsi kolmas. Niipea, kui sa jamasse marineerima jääd, on see Sinu. Enese. Valik. Ja mitte mingilgi viisil ei ole siga elu või siga ülemus sinu ebaõnnes süüdi. Aga võibolla on sinus peidus mingi muster, mis täiesti normaalse olukorra kihva keerab? Oled salajas ebakindel? Kade? Ebapädev? Oskad sa enese oskusi ja suutlikkust ikka õigesti hinnata? On sinus peidus enesehävituslik alge, mis arvab, et sa pole edu väärt ja mis hakkab sind salaja torpedeerima? Sest kui juba kolmas olukord on üle mõistuse jama, siis on juba päris võimalik, et pead hoopis sügavamalt iseenesega tööd tegema, et üldse kunagi mingisse normaalsesse olukorda jõuda.

Aga kas sa seda tegelikult üldse tahadki? Äkki sa tegelikult tahadki olla suures jamas ja peesitada enesehaletsuse magusvalusas mahlas, aegajalt nautides ka külalisesinejate ohkeid, et issand, kuidas temal vaesekesel ikka ei vea? Aga sellisel juhul on see veelgi enam su enese valik.

Olen näinud asjapulka, kes on ennast kõige sügavamasse mudaauku kaevanud ja keeldub sealt põhimõtteliselt välja tulemast, tagudes ennast pidevalt veel mõne suurema kivi vastu, noh, et elu jumala pärast liiga vähe valus ei oleks. Mis sa sellist aitad või oled?

Kui mõni kaunis naine kurdab, et "seda õiget" meest lihtsalt pole olemas, et nii tahaks, kuid ei ole ega tule, siis on asi tõenäoliselt selles, et ta tegelikult ei tahagi. Mitte päriselt. Hootise tahtmise taga on hootised hirmud üksi jääda, vanaks saada, seikluslikust kirgpõnevast alast välja jääda, kõrvale jääda... "Seda õiget" leida on tegelikult päris lihtne, mehi on maailmas nagu mustikaid, ja üllatav hulk neist on väga toredad. Üllatav kogus sellest üllatavast toredate meeste hulgast oleksid täiesti rahuldustpakkuvalt hoolivad, huvitavad, kirglikud ja süvamonogaamsed ning ei pruugiks kõige selle hea juures isegi üldse mitte inetud olla, vastupidi. Küsimus on lihtsalt selles, kui päriselt sa tahad. Kindel? Kui kindel, et seda tahtmist ei shaboteeri vastandlikud mustrid, mis ahvatlevad valesid valikuid tegema?

Või kui küsida kelleltki, et kuidas tal läheb, ning saada vastuseks viltune nägu, et nojah, midagi nagu kurta ei saa, aga õnnelik ma küll ei ole.. Ookei... Aga... Miks sa siis ei ole?

Ah, no ma ei tea, see pole nagu päris see...

Ahsoo. Kelle jaoks sa selle siis valisid? Kuidas see reaalselt võimalik on, et sa ei tea, mida sa tahad? Sinu eas?!

Ja ei, selline elupimedus ei frustreeri mind üldse, kes lasi tõde sedapidi paista. Valiku küsimus. See on minu jaoks ühest küljest pisut hämmastav, teisest küljest huvitav ja kolmandast kergelt inspireeriv.