Teadmine aitab

Nojah, ma tean, et mu veidralt isikupärane, kuid sellest hoolimata väga konkreetne õiglustunne teeb mu haavatavaks. Kõik muu on fafafaa, aga kui miski läheb sellega risti, siis saan ma päriselt pihta. Ja ma tean, et ma olen pigem sprinter kui maratonijooksja. Tuli ja tuul. Ma ei jaksa ega vist suudagi olla visa nii, nagu seda tavaliselt ette kujutatakse. Minu visadusepisoodid esinevad olukorras, kui ma olen selleks ikka tõesti sunnitud ja on isegi siis tavaliselt tüüpi, et mh, okei, kuigi  ma olen kärsitu nagu vanakurat, olen sunnitud tõdema, et praegu vara veel, eks ma siis ootan ära ja kallutan maailma tasakesi õiges suunas, kuni asjad lahendavad iseennast üldjuhul oodatud viisil. Magavale kassile jookseb hiir suhu küll, kui suu on strateegiliselt positsioneeritud, õigel ajal ja õiges kohas, aga oi, kuidas ma ei naudi kannatlikkust. No ei ole mu tugevam külg. Ja sellise toimimise eelduseks on, et ma samal ajal, kui asjad viissada korda kauem küpsevad, kui nad minu arvates teha võiksid, saaksin mingite muute meeli haaravate tegevustega aega viita ja selle kuramuse küpsemise unustada. See on siis ilmselt "ei ole eluliselt oluline" kategooria visadus.

Aga. Aga. Need teadmised enese toimimisviisidest õnneks aitavad, kui sprinter on selili ja lõõtsutab ja õiglusmeel tunneb, et pekki kui ebaõiglane x või y oli. Ja eriti jabur on see olukorras, kui ma olen juba selgelt tõdenud, et oli kommunikatsiooniprobleem, me rääkisime üksteisest mööda. Kas siis pole mitte juba selgelt defineeritud, et asja põhjus oli selles, et me saime üksteisest valesti aru. Minna siis veel selgitama ja oooo - selgubki - et aga teine sai sellest hoopis teistmoodi aru.

Pff. Nagu ilmselt jaa siis?

(Ah, ma parem ei hakka.)

Huvitav, kas lollus ja ebaõiglus kokku ajavad mind rohkem tagajalgadele kui nad seda eraldivõetuna teeks?

Õnneks ma tean, et ma oskan haiget saada. Olen kurb ja lasen sellel olla. See tuleb läbi tunda, selleks et siis ennast püsti ajada, karv kuivaks raputada, natuke nina löristada, et ei puuduks pateetika, ja hakata minema. Lõug jonnakalt rinnale surutud, suund teada ja hinges üsna selge pilt, kes ma olen ja mida ma tahan.

Ärdagu lasta end petta mu pehmel karval ja üldiselt sõbralikul ellusuhtumisel ülearu. Sest siis on need teised visadusepisoodid, harvemad, aga õnneks vägagi olemas - kui on vaja. Suur loom teab, kuhu suur loom läheb. See on hoopis teine toimimisviis, mille sisse lülitudes ei ole ma ainult üks kord elus lõpuks saanud, mida ma tahan.

Ma tean, et see elukas on kusagil mu sees olemas, enamasti on ta varjul ja enamasti magab, aga kui raskeks läheb, siis saan ühel hetkel ta seljas sõita ja siis järgmisel hetkel olengi see ma ise, laiad õlad triibulise karva all liikumas, jalg-jala ette, samm-sammu haaval.