Kolmepäevane mängulaager väga heade sõpradega, küllusliku toitlustusega, kergelt doseeritud tinapanekuga ja üha jaburamaksmuutuvate naljadega on õnnestavalt kurnav. Ilmselt mängisid oma rolli ka lõpuks ometi suviseks hakanud päike ja rannaskäigud ning ootamatult külla tulnud kallis/oluline/eriline inimene. Ja ka see, et mäng muutus süvitsi sisse elades nauditavalt tõeliseks - kuigi nauditavat polnud tegelaste käekäigus seal mängus muidugi suurt midagi. Või siis oli oma osa kurnatusest ka selles, et kogu see aeg oli mängutegelastel vihm, külm, tagumik paljas, kuid see-eest pekid kuninglikult leekides, mida kõlbab väga hästi iseloomustama vangi hüüatus vangivalvurile: "Kui sa mind lööd, siis ma vastu ei hakka!". Oli jah parajalt ärakeeranud olukord, nagu öeldud, õigemini - ärakeeranud olukordade paraad, peast kinni hoidmise, ninastpurskava naeru ja jaburate mõtete festival.
Järgmisel päeval oli nii heas mõttes kurnatud olla, et pikka aega pole saanud. Isegi peale kolme väga õnnestunud S-i kombinatsiooni ei pruugi alati sellist totaalselt läbitöödeldud tunnet olla.
Nii et kui kunagi peaks kaua aega kuival olema, siis on vähemalt teada, et õndsalt naeratava ja totaalselt läbitõmmatud rahuloluseisundi saab ka väga hea mängusessiooniga kätte. Mõte, mida mustadeks päevadeks kõrvale panna.
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
-
Täna on see kooliga alustamine nii temaatiline ja kuigi tegemist on kõvasti, siblin nagu marutõbine orav, tekkis hetkeks mõttekoht. Üks täit...
-
Issand, miukesed seiklused, oipekki ja shallallaa :) Ma olen ikka täiega läbi, aga õnnelikult läbi. Siit moraale: 1. väga pikalt mugavustso...
-
Oli pikk ja väga oodatud vestlus ühe eriliselt toreda inimesega. (Sõber oleks liiga defineeriv silt, kuigi seda on seal kindlasti ka, ja pä...
No comments:
Post a Comment