Lõputu rahutus hinges

Olen ikka paras libahunt küll. Justnagu oleks selle ilusa ja ontliku pealispinna ning päevase tüüne toimetamise jääkihi all koguaeg mingi tume hoovus, mis jääd õhukeseks nühib ja välja tahab pääseda.

Olen jah metslane.

See on ka vist mingi metslaste viisakus, et püütakse "pererahvast" järele teha, lihtsalt, et nad ennast hästi tunneks. Nii ma külastangi erinevaid inimesi ja kordan nende kombeid, puhtast respektist, uue asja uurimise rõõmust ja totaalsest kohanemisoskusest, see on kõik väga okei ja hea ja ma ju ise valin selle, alati. Social butterfly.  See otsimine on olemuslik osa minust, aga mitte mina ise.

Sest jää all on see tume vesi, mida päriselt päevavalgele ei lase, see salahunt, kes kardab klaustrofoobseid filme, mis sugestiivselt vajutavad mingi ahistava olukorra väljapääsmatuse nagu püünisrauad vaatajate hinge; kuid kes samas põlevisilmi vaatab "Viikingite" veremöllu, justnagu oleks see midagi... omast.

Tahan öisel metsarajal joosta, tahan üksikus lahes alasti ujuda, tahan hambad suruda metskitse kaela, tahan magada ussikoopas, tahan võidelda teise omasugusega elu eest, kuni see korraga on midagi hoopis muud.

Ometi olen päevavalguses nii malbe... Verenire suunurgas? Oh, vabandage mind hetkeks, kohe on kõik kadunud, nagu poleks olnudki.

Metsik igatsus hinges. Varsti peab olema täiskuu, ma lihtsalt tunnen seda.

Susi, sõsar, selge hoia kuu
Su silmi vajan, liha sinu lihaks 
Veri vereks, sinu luieks luu
Mu raev su nukrahäälseks hingevõtjaihaks

Su kurgukuuma õhku embab karg
Öö iialgi ei võta ega kingi
Mu vanem õde, varjurahvast varg
Me luna yle seegi kord ei tingi 

Kumb tahe tuksub meis ja kumma jahti peame
Kurat teab... talt kysin kunagi
Me selle lõhna peale sammud seame
Mis vedas mullu, kutsund tunagi

Nii läbi vaikuse me vahedus veab vagu
On aeg. Ja hambad irvi läbi seina
Me tuleme, et varsti vastu agu
Hyyda saaks su sõnadeta leina