Friday, January 18, 2019

Mu elu armastab mind, aga, nagu öeldud, ma ei ole mingi suhtematerjal

Nagu öeldud - tellid universumilt midagi, ja ta korraldab selle sulle, koogi ja kirsiga, otse näkku. 

Kuna ma ei ole serveeringu detailidesse kunagi väga nõudlikult suhtunud, siis on mul sellest suhteliselt savi, et kõik, mida olen soovinud, tuleb äkiliselt ja aplombiga ja täiega. 

Jah, palun mulle, tagasihoidmatult. Eelkõige selle pärast, et homme võime me kõik juba  surnud olla, aga kuniks seda pole juhtunud, kurat, ma armastan oma elu vastu ka, aga see on pigem selline kirglik salasuhe, mitte jumala pärast mingi abielu. Prügikasti väljaviimise eest hoolitseb keegi teine, seni, kuni meie kirglikult kauneid silmi vahime ja vastastikku pitspesu loobime. 

Aga puhtfaktiliselt. 

Tahtsin sel aastal rohkem reisida, jah? Päris ausalt, piirdusin ka oma metsikumates fantaasiates (ja nendest ma ei räägi) pigem Euraasiaga. Ja nüüd siis ongi, ootamatult, nagu kirsid tordi peal, esimene reis Tenerifele, teine San Fransiscosse. 

Oh, hell, l love my life! And he loves me back like they do in the Discovery channel.  

No comments:

Hüpohondriline "aga äkki on see patoloogiline?"

Kohati põhjustab ülevõlli eneseanalüüs koomilisi hetki. Aga äkki ma polegi normaalne? Noh, selgesti ei ole, normi piirest kõigun ma ju välja...