Totter pisiasi

Just märkasin, et viimased kolm pealkirja mu blogis kasutavad sõna "elu" rängalt üle, et eriti sügavmõttelised näida. Hõõ. Olengi nii sisukas ja vilosoofiline.

Igatahes, on üks asi, mida ma lihtsalt pean ütlema, mitte küll selle pärast, et tunnen tohutut vajadust seda sügavmõttelisust tasakaalustada, aga paistab, et see lisaväärtus tuleb nagunii kaasa.

Igatahes. Maisaa aru, mis inimestel loomadega seoses viga on?! Ma ei ole üldse mingi loomavihkaja, mul on olnud kasse ja koeri ja nad kõik mulle äärmiselt korda läinud, välja arvatud ehk üks must kass, kes oligi põhimõtteliselt ilge tõbras. No aga oli, siis oli, elasime koos lihtsalt teistsugustel alustel, vastastikune respekt ja teatud sümpaatia harvadel nõrkusehetketel oli niikunii. Ehk siis loomad ei ole mulle kindlasti vastumeelsed.

Aga, aga, aga ma lihtsalt ei saa aru inimestest, kes peast lolliks lähevad niipea, kui midagi karvast näevad, hakkavad arusaamatult lalisema ja käituvad täiesti ebaadekvaatselt, justnagu  antud olend oleks midagi ammu ärakaotatud ja nüüd ootamatult leitud lemmikstressipalli ning näljahädas orvulapsukese vahepealset.

Ja siis need sõnad.... õõõõh, ma akuutselt jälestan neid. Karvapall! Nunnupall!

Misasja, kas sul on nägemisega midagi lahti või? Kas sa oled oma vaimusilmas mänguasjapoodi sattunud? Loom ei ole mingi pall! Karvapall?! Ma tahaks selle peale vaiba peale paar karvapalli oksendada, ausalt.

Kass ei ole mingi KARVAPALL, ta on jumalast terviklik isiksus, ja kui mingi kretiin minu korralike gabariitidega kõutsi esmakordsel kohtumisel jultunult sülle haarab, siis olen ma piisavalt väiklane, et tulemuse peale vaikselt pihku itsitada. No... väga teenitud triibulised. Mine ja üllatuskäperda mingit sellist stressipalli, millel ei ole elementaarset eneseaustust - ega küüsi? Stressi alandamiseks tundub kuidagi jätkusuutlikum.

Koer ei ole mingi ärailastunud nunnupall, vaid hundi vahetu järglane ja kui sa temasse lugupidavalt ei suhtu, siis mine ja rista endale liblikaid ja nahkhiiri või midagi.

Kõik need "nummipallid" ja "karvapallid" (jäkk-jäkk-jäkk) on lihtsalt loomolendit alandavad nõmelapsikud lalinad. Või siis märk inimese ootamatust infantiilistumisest? Vaimse tasakaalu suhtes küll mingit kindlust ei anna. Äkki oleks lihtsalt normaalne ja suhtleks loomaga ka adekvaatselt, mitte ei nätsutaks teda selles afektiseisundile sarnases armastusehoos nagu kummikommi?!