Minna oli teadupärast mu vana-vanaema ja sellega seostub lugu (mis küll üldse ei seostu mu tänase teemaga, aga mul suva), kuidas ma peale umbes tuhande nimevariandi väljapakkumist oma esmasündinule andsin välja ultimaatumi elukaaslasele, et:
a) sellel lapsel selgesti ei ole antud inimese nime kanda, kasutame siis lihtsalt numbrit 1
b) järgime siis kurat-küll vähemalt ühes asjas traditsioone ja paneme lapsele nime vana-vanaemade järgi.
Elukaaslane oli esialgu nagu pigem b poolt, kuid kui kuulis, et teise vana-vana nimi oli Anna, ja nimi, mille talle täis siirast entusiasmi välja pakkusin, oli Anna Minna, siis... no siis oleks väga napilt olnud minu mõistus otsas ja käivitunud variant a). Õnneks oli mul mõistust siiski rohkem kui see sel hetkel inimlikult võimalik olnuks ja seega sai see laps siiski inimese nime, KUIGI ta peab selle kirjapilti iga kord natuke seletama ja ma olen täiesti kindel, et ta on ainus sellenimeline Eestis.
Mis ma öelda oskan - rasked olud ja jutulinnu silmapaistev taippulikkus.
Aga nüüd siis selleni, mis ma öelda tahtsin.
Nii palju aastaid on see üritus ütlemata imeline olnud, ja eriti nende imeliste inimeste pärast ja mul on tõesti olnud pahatihti väikesed võõrutusnähud, aga... sel aastal ma lihtsalt ei viitsi minna.
Issand, kas see ongi keskea kriis? Tahaks küll ju, juua õlut, joriseda, lobiseda jne jms, aga... maitea.
On see ikka... on need ikka... on seal ikka NEED inimesed, kellega tahaks, võiks ja lausa peaks? Olen ma ise enam see? Ons nemad?
"Kaob kaduvikku kergemeelne tõld
Üks maksab hinge eest
Ja teine hingest maksab
Ja mõlemal on surreski see võlg"
No comments:
Post a Comment