Hea sõber raiub kivist välja suvekonservi. Ma olen selline helbeke, kirkat ei viitsi tõsta, ma siis kirjutan siia, et saaks ka konservi - ilusad mäluvaiad purki pandud ja purk meelde riiuldatud.
Vihmajärgselt kirgas ja rikkalikus pärnaõielõhnas soomaine jõgi, mida mööda sai kanuudega mõnusalt kulgeda.
See tunne, kui saad "Sõrmuste isanda" filmidele isetehtud lastega ringi peale tehtud. Pärandi edasiandmine missugune. Loomulikult meeldis neile ka Legolas (kõikidele alla 20-aastastele meeldib, mhmh), aga üks piiga nõustus, et Eomeril ei olnud kah miskit viga. Ja jaaaaa, lõpp oli tõesti kurb.
See hetk, kui mu laps ütleb, et aitäh, emme, mulle meeldis iga hetk sellel reisil, teiega koos on nii hea olla.
See mälestus, et kui oli tõeliselt raske, on keegi hea, tugev, tark ja kannatlik, kes võtab niiviis ümbert kinni, et igasugune mure laheneb ja hingel on korraga rahulik ja turvaline olla. See veendumus, et ei, ma ei pea olema kõige kurjem hunt karjas, et jah, ma võin olla vahepeal päris väike, väsinud ja räbal ja keegi on, kes hoiab mu nendest hetkedest üle või läbi. Kui see ei ole elu äärmine luksus, siis ma ei tea, mis on.
Muigega mängulised sõnumid, mis ajavad itsitama ja mida on tore mängida. Ning see puhas rõõm, et seda pole isegi viisakuse pärast vaja varjata, sest see on kõigile ühtviisi arusaadav. Ja kui see ei ole äärmise luksuse äärmine luksus, siis - no siis mul suva, teil on minu jaoks mittepädev mõõdupuu.
No comments:
Post a Comment