Ühest küljest on selge, et põnevus toimub siis, kui julged mugavustsoonist välja minna. Põnevus hea. Ja tänu riskijulgusele olen elus ikka tohutult võitnud. Samas mugavustsoonist väljas on nii empiiriliselt kui puhtteaduslikult tõestatud, et enese-ebakindluse määr suureneb. Ehk siis - sürreaalne. Tänu suhteliselt suurele baasenesekindlusele lähen tsooni, kus on suhteliselt suur enese-ebakindluse määr. Ehk siis, mida suurem on mu enesekindlus, seda suurem on mu enese-ebakindlus.
Jajaa, loogiline kõik.
Muidugi, kui ma sealt korraks tavaformaati, sinna mugavustsooni tagasi tulen, taastub ka enesekindlus ja jajaaajaaaaa, see mugavustsoon on iga korraga suurem. Seda niikuinii.
Lihtsalt hämmastav, millisest uskumatust jurast ma suudan ennast nädalaga läbi töötada ja leida, et mhh, see tõesti ei puuduta mind enam. Minu karja välisel mölaklusel on mulle ikka väga vähe mõju, ükskõik kui räige see ka poleks.
Teisest küljest taban, et selles seikluses oli siiski miski, mis puudutas isiklikult ja mis muudab õrnemaks/ebakindlamaks kui see mulle meeldiks, aga see on hoopis teine, pigem enese- ja karjasisene nüanss. See muudab mind nukraks ja üksildaseks.
Jaa, no ma tean, et see läheb üle. Ja ma tean, et Oberon, sa kõnnid ka seekord oma tavapärases "master of smoke and mirrors, but still the same, always the same" julgustava hiiglasena mu kõrval ja lased mul üksinda olla ainult nii kaua, kui ma seda ise tahan, aga, aga, aga...
Täna vaatan ma pimedusega üksinda tõtt ja ma pole eneses kindel...
No comments:
Post a Comment