on neetult ohtlik asi. Loed mingit populaarteaduslikku raamatut ja avastad, et uurid ennast sellise pseudoteadlase nutikashullu pilguga. Et äkki tabad ennast praegu, varajase keskea lävel, mingilt käitumismudelilt, mis kopeerib lapsepõlves kogetut. Mh, ah?
Ja, oh õudu, leiadki. Ah, et sellepärast ma siis... Ah, et seda nad siis... Ah, et nii see käibki. Kuigi tõenäoliselt on see päris elusast tõest ikka üsna kaugel.
Või äkki me ikkagi otsimegi kunagi läbielatud suhtemudeleid just selleks, et seekord tõestada, et muvvame läbi! Kasvõi läbi halli kivi või müüri või vaheseina. Ja tallamegi sedasama ringi, kuni ükskord õnnestub ringist välja murda, muuta seda suhtemalli. Osalejad muutuvad, aga jah, mõned ringid jäävad ikka kahtlaselt samaks.
Iseennast kahtlustada tagamõtete tagamõtetes on päris kurnav. Aitäh, Pratchett.
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
0 comments:
Post a Comment