Saturday, December 20, 2008

Elu muutus huvitavaks

alles siis, kui mulle pärale jõudis, et tõde ei olegi olemas. Võttis alles aega, eksole, aga parem hilja kui hiljem.

Ilmselt aidanuks mind selle valgustuseni näiteks tudeering ajalooteaduskonnas, aga mida pole antud, seda pole antud. Insener-agnostiliselt maailmale lähenedes tuleb eeldada, et vähemalt mingid alustalad on piisavalt pädevad, et neid üldistades tõesteks kutsuda. No näiteks, et 95% tõde on juba piisavas koguses tõde, et olla tõde.

Kui ma nüüd ainult ei teaks, et parim vale on see, mis sisaldab 95% tõtt... ;)

Nagu jõulukook, mille puhul ma iseendale lubasin, et nüüd-nüüd esimest korda elus teen ma kõike täpselt retsepti järgi. Pärast seda pühalikkust selgus aga, et retsept, va reo, on vigane, ning sisendite hulgas puudub jahu und järelikult ka selle kogus, mõistagi. Lisasin jahu maitse järgi + võrreldes lähimate alternatiivsete lahenditega + välise vaatluse tulemusena ja leidsin, et 100% tõesus ongi mulle vist saatuse poolest vastunäidustatud, peab leppima selle 95 protsendiga. Mitte, et jõulukoogi retseptilevastavust oleks kuidagi ülearu mõistlik püha tõega võrrelda, see oli lihtsalt näide selle kohta, et kui ma ka olen südamest otsustanud, et seekord käib kõik reeglite järgi ja päris-päriselt, siis tuleb ikka mingi jama sisse.

Võibolla ka see, et tõde pole olemas, ei ole tõde. Või on see subjektiivne tõde, ainult minu maailmas?

Keegi ütles, et kui ma noka lahti teen, siis ei tule sealt iiales paljast tõde, vaid pigem on sellel jalas triibulised teksad, millele omakorda leegiheitja kannika peale joonistatud.

Leegiheitja, ma arvan, on liialdus, aga püksid on mõistlik mõte küll, sest meie külmas kliimas ei pea ka tõde alasti kuigi kaua vastu.

1 comment:

- Zarvik said...

siia sobib lause, mida ma kunagi tihti harrastasin öelda: "Kõik on suhteline."

Sama käib ka tõe kohta. See mis tundub ühele elementaarse tõena, ei pruugi seda olla teisele. Kõik me võtame tõde siiski omast vaatenurgast.

ja ajaloost tõde otsida ....minu arust vähremalt... faktiliselt kohe kindlasti ei tasu - see on siiski ajaloolaste poolt kokku klopsitud üldise "tõe" tulemus, aga ilma garantiita, et see ka päriselt nii oli - lihtsalt osade inimeste ühine arvamus

Hüpohondriline "aga äkki on see patoloogiline?"

Kohati põhjustab ülevõlli eneseanalüüs koomilisi hetki. Aga äkki ma polegi normaalne? Noh, selgesti ei ole, normi piirest kõigun ma ju välja...