Ise tegin?

Mis mõttes ise? Enamus inimesi ei tea tegelikult kuigi hästi, kes nad sellised ISE õieti on.

Esmalt see vana hea taskutargutav ohkimine, et kui palju ollakse päris iseenese asemel hoopis see keegi, keda tahaksid näha sõbrad ja vaenlased, lähedased ja ühiskond... Seda niikuinii, seda ka. Samas, oleme kord sotsiaalsed elukad ja üksteiselt ju õpitakse. Neist teistest inimestest johtuvaist muutustest on kindlasti päris suur osa meie eheda mina väljakujunemiseks vajalik. See teine osa, jah, paraku, on moonutav. Ise oleme konformistid, ei taha ujuda vastuvoolu, ei viitsi võidelda ja võimelda, läheme kergema vastupanu teed. Eks see ka räägib sellest päris minast üht-teist. Aga niikaua, kuni suudame ise vahet teha, et jajaa, see on see, kes ma olen ise, ja see on see mask, mida ma mingis olukorras lihtsalt selleks kannan, et ühiskonnaga paremini läbi saada, pole asi veel kõige hullem.

Keerulisemaks läheb siis, kui tajuda, et ka suur osa sellest enesest, mida peetakse ehedaks, on ehitatud täpselt samamoodi teiste ootustele, kas positiivse või negatiivse reaktsioonina, ainult et alateadlikult. Ise arvame tõsimeeli, et see ongi meie tõeline mina. Aga tegelikult ei ole. Aru ka päriselt ei saa, mis enda ja eluga toimub. Et elu oleks nagu lähteandmete järgi usku-pekki-matult ilus - aga rahul ikka ei ole (but i still have not found what l'm looking foooor....). Selline inimene, nagu ma olen/ta on/sa oled, peaks sellise eluga aga vägagi rõõmus olema. Miks siis ei ole? Komplektis on ilmselt mõned valestihinnatud tegurid, surume endalegi aru andmata ümmargust palli kandilisse auku. Eriti loll tunne vist. Selget diagnoosi ei pallile ega augule pole aga kelleltki küsida.

Päris veider on uurida iseennast/kedagi teist selle küsimuse abiga, et kas antud mõte/tahe/tegu on ehe ja tuleneb sellest päris oma õigest minast või on tegemist siiski mingi välise mõjuri projektsiooniga. Pealegi, alateadlik mina oskab teadlikku üliosavalt üle kavaldada.

Kui vanaks peab inimene elama, et iseendaga tuttavaks saada? Selle päris iseendaga?

Võimalik, et ebamäärane valu tagumikus ongi selle tegeliku mina ainus viis teada anda, et see, mida me temaks peame, on hoopis salakavalalt alateadlikult omaksvõetud mask. Ja et me elame elu, mis sobib sellele maskile, aga mitte meile endale.