Lapsepõlvest mäletan mingit sellist laulujupikest, nagu: "Küll on hea, et keegi ei tea, et mina olen Koluonuke". Tagahammastes on tunne, et vahepealse aja jooksul on erinevatest muinasjuturaamatutest loetud onukese nime mitmeid eriversioone, kuid ükski neist pole olnud esimesest sharmikam.
Koluonuke minus hämmastab mind jätkuvalt. Aga kuna "küll on hea, et keegi ei tea..." - ja kuna ma enam rase ka ei ole, siis ei mõista keegi kahtlustadagi mingite pisikeste onukeste olemasolu minus - siis elavad kõik Amberi varjude tuhanded versioonid õndsas teadmatuses oma mitmekordsusest.
Eriti pentsik tundub see asi siis, kui üks neist maailmadest võib mõtiskleda mu pika juhtme üle, kui ma hajameelse näoga ringi tuian ja punasele rätikule ei reageeri... no mul on tegemist, samal ajal toimub minus umbes paar riigipööret ja ma tõesti ei märganud seda posti, mis mulle selles konkreetses reaalsuses parajasti tänava peal vastu kõndis, eksole. Ja eri ilmadest pärit iseennastega peetud vaidlused on viimasel ajal ühed värvikamad. Nii haigeid asju ei saa/ saab ühes elus olemas olla.
Äkki olen ma vigane programm, äkki peaks kõiki neid maailmu külastama ükshaaval ja miiiitteeeee korrrraaaga? Tsk-tsk-tsk indeed.
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
-
Täna on see kooliga alustamine nii temaatiline ja kuigi tegemist on kõvasti, siblin nagu marutõbine orav, tekkis hetkeks mõttekoht. Üks täit...
-
Issand, miukesed seiklused, oipekki ja shallallaa :) Ma olen ikka täiega läbi, aga õnnelikult läbi. Siit moraale: 1. väga pikalt mugavustso...
-
Oli pikk ja väga oodatud vestlus ühe eriliselt toreda inimesega. (Sõber oleks liiga defineeriv silt, kuigi seda on seal kindlasti ka, ja pä...
No comments:
Post a Comment