on lihtsalt nii raske, et hakkad kahtlema, kas see vanakuradi vanaema sitkus ja õelalt särtsuv vägi, mis tavaliselt kõrvadest välja purskab, sind seekord läbi veab. Et äkki on see siis nüüd see mägi, mille tippu ei jõuagi.
Tahaks, et teised inimesed teeksid maailma lihtsamaks, aga tõenäoliselt pole see võimalik. Ise peab ikka tegema. Aga kui ise mõnel hetkel enam ei jaksa?
Thursday, March 19, 2009
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
Hüpohondriline "aga äkki on see patoloogiline?"
Kohati põhjustab ülevõlli eneseanalüüs koomilisi hetki. Aga äkki ma polegi normaalne? Noh, selgesti ei ole, normi piirest kõigun ma ju välja...
-
Täna on see kooliga alustamine nii temaatiline ja kuigi tegemist on kõvasti, siblin nagu marutõbine orav, tekkis hetkeks mõttekoht. Üks täit...
-
Issand, miukesed seiklused, oipekki ja shallallaa :) Ma olen ikka täiega läbi, aga õnnelikult läbi. Siit moraale: 1. väga pikalt mugavustso...
-
Nii ongi. Seal, päris all... või siis seal, päris kaugel. Jõuad välja, puudutad põhja, seda ürgset ja iseolevat, ja korraga oled sa kõige õi...
2 comments:
Kui enam ei jaksa...
Selle asja nimi on matkama minek, keegi ei viska telki mäe tippu püsti.
Tippu tolgendatakse ikka sikksakkis, aklimatiseerutakse ja harjutakse.
Kõige suurem sõber pole mitte Leopold vaid see vana sõber, kes matkal telki üles pannes ootamatult põõsast välja hüppab ja su trussikud tulest päästab.
Lihtsalt juhuslikult.
When you can't walk, you crawl. when you can't do that, you find someone to carry you.
Firefly'd mäletad veel?
Post a Comment