See oligi üks raske minemine. Selja taha vaadates näed mahajäänud keha- ja hingeosi, kõike seda, mis oli liiga raske edasi vedada, liiga valus kanda, liiga... .
"Üks maksab hinge eest - ja teine hingest maksab - ja mõlemal on surreski see hind."
Armastuse hind on võimalik valu, aga kes ma siis oleks, kui ma ei julgeks maksta? Jah, ma oleks turvaliselt keskel, ei oleks küll neid imelisi-erilisi tippe, aga poleks ka hambad-risti läbi ebanormaalse valu vajumist, teadmata, kuhu see välja jõuab või kui sügaval on põhi või kas miski minust üldse põhjani jõuab.
Elu on näidanud, et on ja jõuab. Alati jõuab. Kunagi.
Põhja välja jõudis see, mis alles jäi. Puhas tuum ja sisu, luudeni avameelne, ihast, lihast ja muust taagast vaba. Valu on puhastustuli. Hoiad alles kõik selle, millest ei taha loobuda isegi põhja jõudes - kõik muu on kadunud. Ja valu on justnagu lahtunud. Või hoiab hinge ja ootab, mida sa siis nüüd teed.
Põhja välja jõudis see, mis alles jäi. Puhas tuum ja sisu, luudeni avameelne, ihast, lihast ja muust taagast vaba. Valu on puhastustuli. Hoiad alles kõik selle, millest ei taha loobuda isegi põhja jõudes - kõik muu on kadunud. Ja valu on justnagu lahtunud. Või hoiab hinge ja ootab, mida sa siis nüüd teed.
Puudutad hääletusse ürgmudasse vajudes Yggdrasili juurt ja sealt edasi on kõik jumalikult, suvaliselt ja sujuvalt suhteline. Selles seisundis on iseenesestmõistetav, et haarad kahe käega sellestsamast põhja sügavamast soonest kinni ja pöörad maailma tagurpidi, sest sul on see jõuõlg. Sa ise oledki see jõuõlg. Saagu valgus ja siis ta saabki, sest seal öeldul sõnal on lihtsalt nii suur jõud. See on see punkt, kus maailm uuesti luuakse, kus sa oled naeruväärselt kõikvõimas.
Veepinnale tõusmine, esimene ahne hingetõmme, see, mida tahaks aina uuesti ja uuesti teha, on puhas ekstaas. Aga hoog tõmbab sind üles, endasi, veel kõrgemale... läbi pilvede. Ja siis on see hoopis ilmapuu ladvaoks, millel sa istud ja horisont põgeneb ehmunult su värskete silmade ees.
See on see tõus, mida põhja vajudes iialgi ei usu. Põhjas olles on see enesestmõistetav - ja ainus võimalus. Tegelikult tuligi selleks ainult vaatenurka muuta. All või üleval. Puu ladvas saab rääkida ürgalgsega samal viisil kui juurte vahel istudes, aga vaade on võrratult parem.
Ja ei, ma ei ole üksipäini teab mis vägev, aga mõnikord, mõnikord on mul siiski tunne, et olen vähemalt piisavalt nutikas, et õigel hetkel mõistusel suu kinni kamandada ja lasta intuitiivselt, ilma mõttetu mölinata endasse jõudu sealt, kust seda nii lahkesti antakse. Õigemini, kust seda nii lahkelt luuakse, sest puhaste algete kokkupuutel tekib uus energia, keegi ei võta kelleltki midagi. Neil hetketel on sisetunne mõistusest oluliselt valgustatum. Nii on õige ja hea - ilma loogiliste põhjusteta, sest nendeks puudub igasugune vajadus. Sa tead niigi, kuidas asjad on, päris algusest vaadatuna on kõik väga lihtne. Isegi sa ise, nii tragikoomiline kui see avastus ka pole. Väga, väga lihtne.
New Age on minu meelest kohati kaheldava väärtusega värk. Sellest hoolimata tunnen, et nüüd ma päriselt ka TEAN, mis värvi on minu alglõim - ja mis teda tegelikult puudutab.
Mõnikord juhtub elus raamatumaagiaga sarnaseid asju, kui sa oskad ja tahad argisest pealispinnast sügavamale näha. Kes keegi selles hetkes päriselt on. Viiendas dimensioonis.
Senisest elust saab järeldada, et kui ma jõuan põhja välja, kohtun ma seal hiiglasega, kes justnagu ootaski seda hetke - või siis seda äratundmist, et ma jõuan nii kaugele välja. See kohtumine on igas mõttes algeidraputav, sest korraga saan ma veidikeseks ajaks loa vaadata läbi tema silmade, millegi muuga on seda paradigmade murdmist raske seletada. Selles pole tühje sõnu ega meelitusi ja kui sellel tasandil lastakse inetuks pardipojaks kängunud luikedena lahti, siis jääb üle vaid lennata, sest see, kas sa usud oma tiibadesse või mitte, on tühiselt pealiskaudne ja jõuetu mõistuslik virin, mis ei muuda midagi, sõitku vaid kaasa selle tuule seljas, mis talle anti.
See on juhtunud juba kaks korda, oleks päris loll mitte märgata nii lihtsat järjepidevust.
Küllap on igalühel oma kaitsevaim ja nendel äärepealsetel hetketel, kui sinust veel enamvähem see tuum ainult alles ongi, ilmub ta lihtsalt selgemal viisil kui tavaliselt. Aitäh sulle, Oberon, master of smoke and mirrors, for all these revelations, ja tänulik PS:PS:, sest su seekordne nägu on eelmisest oluliselt, oluliselt leebem:
Ja ei, ma ei ole üksipäini teab mis vägev, aga mõnikord, mõnikord on mul siiski tunne, et olen vähemalt piisavalt nutikas, et õigel hetkel mõistusel suu kinni kamandada ja lasta intuitiivselt, ilma mõttetu mölinata endasse jõudu sealt, kust seda nii lahkesti antakse. Õigemini, kust seda nii lahkelt luuakse, sest puhaste algete kokkupuutel tekib uus energia, keegi ei võta kelleltki midagi. Neil hetketel on sisetunne mõistusest oluliselt valgustatum. Nii on õige ja hea - ilma loogiliste põhjusteta, sest nendeks puudub igasugune vajadus. Sa tead niigi, kuidas asjad on, päris algusest vaadatuna on kõik väga lihtne. Isegi sa ise, nii tragikoomiline kui see avastus ka pole. Väga, väga lihtne.
New Age on minu meelest kohati kaheldava väärtusega värk. Sellest hoolimata tunnen, et nüüd ma päriselt ka TEAN, mis värvi on minu alglõim - ja mis teda tegelikult puudutab.
Mõnikord juhtub elus raamatumaagiaga sarnaseid asju, kui sa oskad ja tahad argisest pealispinnast sügavamale näha. Kes keegi selles hetkes päriselt on. Viiendas dimensioonis.
Senisest elust saab järeldada, et kui ma jõuan põhja välja, kohtun ma seal hiiglasega, kes justnagu ootaski seda hetke - või siis seda äratundmist, et ma jõuan nii kaugele välja. See kohtumine on igas mõttes algeidraputav, sest korraga saan ma veidikeseks ajaks loa vaadata läbi tema silmade, millegi muuga on seda paradigmade murdmist raske seletada. Selles pole tühje sõnu ega meelitusi ja kui sellel tasandil lastakse inetuks pardipojaks kängunud luikedena lahti, siis jääb üle vaid lennata, sest see, kas sa usud oma tiibadesse või mitte, on tühiselt pealiskaudne ja jõuetu mõistuslik virin, mis ei muuda midagi, sõitku vaid kaasa selle tuule seljas, mis talle anti.
See on juhtunud juba kaks korda, oleks päris loll mitte märgata nii lihtsat järjepidevust.
Küllap on igalühel oma kaitsevaim ja nendel äärepealsetel hetketel, kui sinust veel enamvähem see tuum ainult alles ongi, ilmub ta lihtsalt selgemal viisil kui tavaliselt. Aitäh sulle, Oberon, master of smoke and mirrors, for all these revelations, ja tänulik PS:PS:, sest su seekordne nägu on eelmisest oluliselt, oluliselt leebem:
No comments:
Post a Comment