For excellence we strive

Mingi määrani enamus inimesi seda vist ikkagi soovib (ja see on nüüd enamvähem kõige absoluutsem väide, mida ma suudan kuuldavale tuua.). Mitte just täiuslikkust või täiuslikkuseni välja, aga ikka, paremaks, osavamaks, targemaks... mida iganes. Enesearendus, elu õppetunnid ja muud säärased märksõnad.

Pagan, kui tihti on see, milliseks me tahame saada, hoopis see, millisena me arvame, et teised võiksid meid näha - et nad saaksid meid siis paremaks pidada?

Parem-halvem on ikka nii neetult suhteline - ja kas nende teiste suhteline paremhalb on vähem suhteline kui meie enda oma, et me peaksime selle järgi joonduma? Hullem veel, see pole isegi mitte päris autentne nende inimeste subjektiivne paremhalb, mida me püüame standardiks võtta, vaid meie _ettekujutus_ sellest, mida nad heaks-halvaks peavad. See on küll tõesti kohe äärmiselt täpne juhis, mida enesetäiustamiseks aluseks võtta, indeed.

Jah, eks ta on. Mingitel (vist) teadaolevatel ja (vist) üldiselt tunnustatud alustel oleks ju minulgi ühtteist vaja muuta küll. Paremaks, targemaks, trimmimaks... igaljuhul TEISTSUGUSEKS. Standardsemaks, vähemalt. No näiteks - kui nüüd võtta vaadata lähemalt mosaiigitükke selles kaleidoskoobis, mis on minule mängimiseks antud, siis seal on tõesti igasuguseid värve, palun väga.

See lillakasroosa siin on selge laiskus, täpsemini suhteliselt hästi arenenud ajuaparatuuri suhtelisest võimekusest tulenev vaimne ülbus, mis tahaks sama asja sõnastadagi kui "intellektuaalset arrogantsi", lihtsalt, et kõlaks veel ülbemalt.

See tumekollane klaasitükk on samaväärne sotsiaalne kõrkus, mis päädib aegajalt sellega, et "mul on auto heinu täis", kui keegi, keda ma suvalisel põhjusel suheldavaks ei pea, kehakeelt ja muid suurema distantsieelduse peeneid vihjeid lugeda ei mõista. Ja, ausalt öeldes, olen teinud palju hullematki, kui back-off-vihjeid on jämedalt ignoreeritud.

See, tumehall, õigemini elava suitsu karva killuke on egoistlik vajadus privaataja ja -ruumi järele - ja jesuiitlik vahendivalimatus, kui mul peaks mingil põhjusel olema keeruline seda endale lubada.

Külm ookeanisinine kild - on puhas, karastatud ja kannatlik vihkamine, millesse ma suhtun samasuguse respektiga kui kõigisse samaväärselt tugevatesse ja püsivatesse positiivsetesse tunnetesse. See on üks osa minust, üks lõim kangas ja see annab samapalju väge kui armastus. Ei, nad ei nulli üksteist, see on primitiivne käsitlus, nad täiendavad ja väestavad, nii üksteist kui mind ennastki. True neutral ei tähenda minu keeli nullpunkti, mittemidagistki, vaid just kõike. Vihkamist ja armastust, hoolimist ja julmust, ükskõiksust ja uudishimu... Good and evil, chaotic and lawful. See ei ole nagu ühe näidikuga skaala, vaid tõesti nagu kaleidoskoop, kus kõik erinevate näiduvõimalustega kombinatsioonid eksisteerivad korraga ja see, mis parajasti välja paistab, ei tühista teiste olemasolu.

Mingist ajast alates ei tunne ma enam vajadust neid - tumedaid - kilde kuidagi õigustada kõige selle hea ja ilusaga, mis kaleidoskoobis samuti olemas on. Need lihtsalt on. Olemas. Ja ma ei näe põhjust neid ka oluliselt muuta, sest siis ma muudaksin selle ainulaadse ja isikupärase kaleidoskoobi mustrivaliku - mille järgi? Selle järgi, mida ma arvan, mida teised arvavad, et nad heaks peavad? :)

No kuulge.

Ilus inimene on tasakaalus. Mulle meeldivad ka mulle meeldivate inimeste pahed (need, kes mulle ei meeldi, ei eruta mind ka oma kõige vooruslikumas aspektis) ja mõnes mõttes oletan ma juba üsna julgesti, et üks üsnagi mõistlik osa püüdlusest vähegi objektiivsema täiuse poole ongi iseenese heade ja veade aus aktsepteerimine. On, nagu on. Ja nii, nagu on, ongi hea. Mulle meeldib olla heledate ja tumedate lõimetega muster, seega nii võib öelda küll, et mulle meeldivad ka need tumedad lõimed, igaüks ükshaaval ja kui ma kunagi peaks seltskondlikel põhjustel sõnastama midagi vabandavat, nagu: "Oh jah, paraku mõnikord on nii juhtunud, et ma kahjuks olen käitunud natuke... õelalt, ülbelt, hoolimatult", siis... Teate, see ei ole siiralt mõeldud. Mul ei ole sellest tegelikult üldse kahju.

Erandiks on vaid need juhud, kui olen kogemata kellelegi vale mulje jätnud hetkel, kui minu pildis oli üleval heledam lõim, või kui olen kellelegi teinud haiget nii, et see pole olnud mu eesmärk. Sellisel juhul on see muidugi siiras. Aga muidu...

Vaat siis stereotüüpi õnneotsijast, kes leiab õnne pärast pikki eksirännakuid koju tagasi pöördudes sealtsamast ootamas.